Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Õnnelinna noored emad tulevikust masenduses

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Noored emad ja kohalikud aktivistid: Julia Nikišina (vasakult kolmas), Natalja Šehovtsova (vasakult neljas) ja Viktoria Nikotina (vasakult viies). Vasakult esimesed kaks on samuti aktiivsed kohalikud vabatahtlikud Anastassija Tsepljajeva ja Mihhail Jarošenko. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Pataljoni Lugansk-1 ülem Sergei Gubanov oma staabi ees. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Petlik kiri ühe Šaštje poe katusel - «Mugavuse ja ilu maailm». Tegelikkus on seal täpselt vastupidi. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Lugansk-1 ülem Gubanov demonstreerib Ukrainas toodetud uut automaati Fort, mida Ukraina sõdurid kiidavad. | FOTO: Jaanus Piirsalu

«Võimatu on elu planeerida, kui pole võimalik sõja tõttu tööd leida,» kurdavad mulle nagu ühest suust kolm lapsepuhkusel olevat sõbrannat Ida-Ukraina sõjapiirkonnast Štšastja linnakesest. Vaatamata nimele (see tähendab õnne) pole selles linnakeses elada juba ammu mingi õnn.

Nagu pole ammugi enam rõõmus elada Radisnes («rõõmus») ega külluslik Rozkišnes («luksuslik», «külluslik»), mis asuvad Štšastja lähedal, aga juba «Luganski rahvavabariigi» territooriumil. Ukraina vägede kontrolli all olevast 10 000 elanikuga Õnnelinnast on separatistide pealinna Luganskini 20 kilomeetrit, kuid esimene vaenulik kontrollpost asub vaid kilomeetri kaugusel.

Natalja Šehhovtsova (25) ja Julia Nikišina (27) on üksikemad, sõbrannadest ainsana on abielus Viktoria Nikotina (26). Kõik nad sünnitasid juba pärast seda, kui möödunud kevadel oli Ida-Ukrainas alanud sõjategevus ning Štšastja oli juba kuu aega Donbassi separatistide võimu all.

Aktiivse sõjategevuse taastumist noored naised ei usu. Õigemini, nad ei taha uskuda. Nende peamine mure pole enam laste julgeolek, vaid kuidas saada hakkama kolmeaastase lapsepuhkuse lõppedes.

«Me satume kohe kinnisesse ringi, sest siin pole mõeldav tööd leida,» ütleb Natalja, kelle sõnul oleks alternatiiv kolida elama sada kilomeetrit eemal asuvasse ajutisse oblastikeskusesse Severodonetskisse, aga seal küsitakse kahetoalise korteri üüriks 3000–4000 grivnat (100–130 eurot), pluss kommunaalkulud. See tähendaks, et terve palk kuluks eluasemele.

Ukraina lapsetoetus võimaldab noorel emal katta vaid kõige hädapärasemad kulutused.

Natalja sõnul oli kõige raskem lapse esimestel elukuudel, kui tema kuu sissetulek koosnes lapsetoetusest 130 grivnat (4,5 eurot), üksikema toetusest 350 grivnat (12 eurot) ja vähekindlustatud pere toetusest 500 grivnat (17 eurot). «Ma ei kujuta ette, kuidas me oleks hakkama saanud, kui poleks vanemaid,» nendib ta.

Kui laps sai üheksakuuseks, kanti Nataljale lõpuks üle lapse sünnitoetuse esimene osa 10 000 grivnat (340 eurot). Kokku on see toetus 41 000 grivnat (1370 eurot), mille ta saab kätte osadena, kuni laps saab kahe aastaseks. Edasi jääb alles vaid see 130-grivnane lapsetoetus… Teise lapse sünnitoetus oleks kokku 70 000 grivnat (2340 eurot). Võrdluseks: keskmine palk on Ukrainas praegu 5000 grivna (166 euro) ümber. Sellist põhipalka teenib ametlikult ka minister.

Julia sõnul pole raske aru saada, et temasugused üksikemad sõltuvad täielikult humanitaarabist, nagu ka pensionärid. «Ainult see abi aitab kuidagi elus püsida, sest kui maksan kommunaalkulud ära, ei jää mul enam raha toidu ostmiseks,» ütleb noor ema.

Viktoria räägib ärritunult, et kuigi nad elavad linnas, on meditsiinisüsteem sõja tagajärjel nii käest ära, et kohalikus polikliinikus pole juba kaks aastat olnud vaktsiine väikelastele. Paljud eriarstid sõitsid sõjahirmus ära ning tagasi pole keegi tulnud. Vaktsineerimiseks peavad vanemad lastega sõitma bussiga Severodonetskisse. See tähendab edasi-tagasi sõites 14 peatust Ukraina armee kontrollpostides, igaühes kontrollitakse dokumente.

Štšastja elanikel on töö poolest isegi suhteliselt vedanud, sest linna servas asub Ukraina kõige tuntumale oligarhile Rinat Ahmetovile kuuluv elektrijaam, mis varustab elektriga nii Ukraina kontrolli olevat Luganski oblasti osa kui ka separatistide hõivatud ala. Süsi, kusjuures, saadavad elektrijaama separatistide kontrollitavad kaevandused.

Elektrijaam annab linnas tööd paljudele ning sõjapiirkonna kohta väga kõrge palga eest. Lihttöölise palk algab 5000 grivnast.

Kohalik keskkonnainspektorist aktivist Aleksandr Kolesnikov (38) ütleb, et rohkem kui töökohtadest tunnevad kohalikud puudust stabiilsusest ja teadmisest, et sõda ei jätku.

«Kõige hullem ongi see, et me oleme juba harjunud sõitma läbi sõjaväelaste kontrollpunktide, et pidevalt toimuvad linnas haarangud diversantide tabamiseks,» lausub ta. «Pärast pommitamise lõppu on linna elumajad ja olulised objektid hädapärast taastatud, aga see on ka kõik. Keegi isegi ei usu enam, et teid hakataks taastama, uute ehitamisest rääkimata.»

Politsei vanemuurija Artjom Jarošenko (24) tunneb hästi linnaelanike meeleolu. Tema sõnul on vaatamata üldisele vaesusele linnas tunda ukrainameelsuse tõusu. «Paljudest, kellel oli varem meie riigist ükskõik, on nüüd näha patriotismi. Palju rohkem kui varem näeb autodel Ukraina lippe ja inimesed kannavad võševanka’sid (rahvusmustriga riideid),» räägib noor uurija. «Enamik on muidugi Ukraina riigi vastu endiselt ükskõiksed, aga parem juba ükskõiksed kui vaenulikud. Need on peamiselt vanemad inimesed, kellel on tugev nõukogude-nostalgia ja keda on võimatu ümber veenda.»

Separatistid koondavad jõude

Donbassi rindel hoogustub sõjategevus lainetena ning viimased kuu aega on olukord jälle teravnenud, räägib Štšastjat ja selle ümbrust kaitsva pataljoni Lugansk-1 komandör Sergei Gubanov (40).

«Luureandmed räägivad selget keelt: separatistid toovad Venemaalt sisse suurtes kogustes tehnikat ja moona,» väidab Gubanov, kes enne sõda juhtis üht Luganski linna  miilitsajaoskonda. Koos paljude kolleegidega võitleb ta nüüd separatistide vastu.

Komandöri sõnul tähendab sõjatehnika ja laskemoona usin juurdetoomine kahte võimalust: kas separatistid valmistuvad pealetungiks või tahavad nad lihtsalt jõudu näidata.

«Mina usun pigem esimest varianti, sest nad on koondanud juba väga suuri jõude,» räägib Gubanov, lisades, et pealetungi korral kannavad separatistid suuri kaotusi. «Meil on kogu rinde pikkuses ehitatud juba kolm kaitseliini, mis on varustatud väga suure hulga tehnikaga. Et siit läbi tungida, peab jõuülekaal olema vähemalt seitsmekordne või siis peab neil olema väga tugev suurtükiväe toetus.»

Gubanovi sõnul on praegu rindel kõige sagedasem snaiprituli ning tule avamine kuulipildujatest ja granaadiheitjatest. «Meil on vastavalt Minski lepetele keelatud sellisele tulele vastata,» ütleb ta. J. P.

Tagasi üles