Kuus juunipäeva on need, mis võivad kogu senise ilma pea peale pöörata, kirjutab Saksa väljaanne Die Welt. «Mõned sündmused on üksteisega seotud, teised mitte, kuid igaühel neist võivad olla tagajärjed valitsuste, kontsernide ja meie, kodanike, jaoks. Juunist saab selle aasta 30 tähtsamat päeva,» jätkab Welt.
1. Viin, 2. juuni: Naftat tootvate riikide (OPEC) kohtumine
Avalikkusel OPECi kohtumistele juurdepääsu pole, seega jääb paljuski ka teadmata, millest mehed Viini konverentsiruumides kõnelevad. Siiski võivad nad täna vastu võtta pöördelise otsuse külmutada nafta tootmismaht. Selle tagajärjel tõuseksid aga naftahinnad taevasse. Jaanuarist alates on hinnad pidevalt kasvanud, tõustes vähem kui 30 dollarilt (27 eurot) kuni 50 dollarini (45 eurot). Kui OPEC lepib kokku tootmismahu külmutamises, siis võib naftahind analüütikute sõnul kerkida barreli kohta kuni 70 dollarini (63 eurot).
Nende riikide jaoks, kes elatuvad toornafta müügist, oleks see muidugi hea uudis, neile, kes ostavad, aga mitte. Aprillis pidasid OPECi riigid ja Venemaa juba kokkuleppe üle läbirääkimisi, kuid need lõppesid Saudi Araabia vastasseisu tõttu edutult. Nimelt pole Saudi Araabial mingit huvi lasta oma põhivaenlane, sanktsioonide alt pääsenud Iraan, turule ligi.
2. Viin, 2. juuni: Euroopa Keskpank (EKP) koguneb
Kohtumise päevakavas ei paista esmapilgul midagi plahvatusohtlikku olevat: mingeid rahalisi kinke pärast viimaseid suuremahulisi tegevusi pole oodata. Sellegi poolest võib üritus kaasa tuua turbulentsi finantsturgudel.
EKP peaökonomist Peter Praet esitleb nimelt euroala majanduskasvu ja inflatsiooni värskeid prognoose. Esmakordselt pärast pikka vahepausi võivad EKP inflatsiooniennustused kõvasti varasematega võrreldes kerkida. Sellele võivad juba viidata märgatavalt kerkinud naftahinnad kui ka värskemad andmed Saksamaalt.
Kui prognoosid tõusevad, võivad turud võtta seda märgina selle kohta, et EKP võib oma eriti lõdvast suhtumisest loobuda – ning sellele reageerida. Mis järgneda võib, nägime mullu aprillis: langus võlakirjaturul.
See võib igal ajal korduda, sest EKP hoiab intressimäärasid kunstlikult madalal, lisaks on kuulda palju juttu võlakirjaturu mullist, mis võib lõhkeda.
3. 23. juuni: Brexit ähvardab
100 miljardit naela, ümberarvutatuna rohkem kui 130 miljardit eurot – selline summa on Suurbritannia jaoks 23. juunil mängus. Kui britid otsustavad euroliidust lahkuda, siis just nii palju läheks see käik riigi majandusele maksma, selgus tööandjate rühma Confederation of British Industry (CBI) tehtud uuringust. Lisaks oleks ohus ligi miljon töökohta.
Iroonilisel moel oleks ka finantsmaailma süda London pärast Brexitit kapitali vabast liikumisest ära lõigatud.
Aga šokk ei piirneks vaid saareriigiga, vaid jõuaks kiiresti ka mandrile. Euroopa pangad seisaksid Bloombergi hinnangul silmitsi rohkem kui 100 miljardi euro kaotusega. Asjad võiksid veel halvemaks minna, kui Brexit muutuks eeskujuks. Aastakümneid kasvas Euroopa koos, kuid nüüd võib see üksteisest eraldi triivida. Mis juhtuks siis, kui teised riigid Briti eeskujule järgneksid? Viimaste küsitluste kohaselt on Brexiti pooldajate ja vastaste arv peaaegu võrdne.
4. New York, 14.-15. juuni: Föderaalreserv otsustab intresside üle
Maailma suurimal aktsiabörsil New Yorgis on viimasel kahel nädalal juttu olnud ainult ühest teemast, sest just kahe nädala eest vihjas USA Föderaalreservi juhatuse esimees Janet Yellen intressimäärade tõstmisele. Börsimaaklerid arutavad, kas see tehakse teatavaks juba 15. juuni kohtumisel.
Kui jah, saab selle vilju maitsta kogu maailmamajandus, sest Yelleni Föderaalreserv kujutab endast midagi kogu planeedi keskpanga taolist. Ükski teine keskpank pole niivõrd tähtis, paljud riigid ja ettevõtted väljaspool Ühendriike on laene võtnud dollarites ja loodavad nüüd, et see valuuta jääb sama odavaks, kui seni. Eriti sõltuvad Yellenist arenevate riikide majandused, kus iga muudatus Washingtonis võib kaasa tuua kriisi ning sealt edasi globaalse maavärina.
Pärast seda, kui Föderaalreserv mullu detsembris esimest korda kümne aasta jooksul intressimäärasid tõstis, langesid järgnevatel nädalatel börsid kahekohalise numbri võrra. Sel kuul ennustasid börsimaaklerid, et intressimäärade tõstmise tõenäosus on 34 protsenti. Enamik siiski ei usuks, et Föderaalreserv võiks Brexiti eel midagi sellist teha.
5. Karlsruhe, 21. juuni: Saksa põhiseaduskohus langetab otsuse
Siis otsustab Saksa põhiseaduskohus, kas Euroopa Keskpanga Mario Draghi lubadus, teha rahapoliitiliseks euro päästmiseks kõike, mis võimalik, on õiguspärane. Draghi ajalooliste sõnade tagajärjeks oli rahapoliitiliste otsetehingute programm (OMT), mis võimaldab euroala kriisiriikidelt osta piiramatus koguses võlakirju. Kaeblejate hinnangul pole selle näol tegu finantspoliitika ajamisega, vaid pigem keelatud riigiabi osutamisega keskpanga poolt.
Euroopa Kohus on küll meetme juba lubatuks kuulutanud, aga Karlsruhe on väljendanud kahtlusi. Kui kohtunikud jäävad oma arvamuse juurde, ei vastandaks nad end ainuüksi Euroopa Kohtule, vaid võiksid ka Saksa keskpangal selgesõnaliselt keelata programmiga liitumast. Bundespank on 25,6-protsendilise osalusega Euroopa Keskpanga suurim aktsionär - ilma peamise rahastajata on aga parimgi kindlustus mitte just palju väärt ning Karlsruhe otsus võib euroalas kaasa tuua tsentrifugaaljõud.
6. 26. juuni: Hispaania vasakpopulistid võidu eel
Hispaanlased valivad 26. juunil uue valitsuse ning värskete arvamusküsitluste kohaselt kujuneb sellest patiseis vasakpoolsete ja konservatiivide vahel. Praeguse peaministri Mariano Rajoy Rahvapartei (PP) juhib praegu, kuid toetajaid on sel vaid napid 30 protsenti.
Sellega oleks PP-le paari nädala eest valimisvõit peaaegu peos olnud, kui nüüd lõid vasakpopulistid Podemosest liitu rohelise-kommunistliku Ühendatud Vasakpoolsetega. Sellest piisab, et koos sotsialistidega konservatiivid võimult kukutada. Majandusteadlased aga kardavad populistide võitu, riigi niigi keerulises majandusseisus peavad nad kahe peavoolupartei koalitsiooni mõistlikumaks. Kreeka-taoline vasakpööre pööraks Euroopa suuruselt neljanda majanduse taastumisteelt kõrvale.
See oleks aga fataalne, sest Hispaania järgmine valitsus peab säästma 20 kuni 25 miljardit eurot. Kui aga see ei õnnestu, on tulemuseks katastroof nagu Kreekas, Euroopale mõjuks see aga mitu korda hullemalt.