Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Obama pidas eile õhtul Chicagos lahkumiskõne. Siinkohal vaatame tagasi ja teeme kokkuvõtte ametist lahkuva presidendi olulisematest pöördumistest.
Tagasivaade: Obama kolm säravamat kõnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Barack Obama otsus pidada oma lahkumiskõne Valge Maja Ovaalkabineti asemel Chicagos, kus ta 2008. ja 2012. valimisvõitu tähistas, on ka paljud tema kõned olnud poliitilise sõnakunsti piire nihutavad.
Demokraatide Rahvuskongressi kõne 2004. aastal
Ürituse teisel õhtul astus lavale Illinoisi osariigi Senati kandidaat Barack Obama.
Obama jutustas loo oma päritolust – kuidas ta keenlasest isa sõitis Ameerikasse õppima ja kuidas ta ema oli pärit sõjaväelase perekonnast. Viidates enda päritolule näitas ta, kui oluline roll on sisserändajatel ja vähemustel olnud Ühendriikide kujunemisel ja tõi esile Demokraatliku Partei pingutusi selle pärandi kaitsmiseks.
Obama tunnistas, et ka tema enda tõus poliitikamaastikul oli üsna ebaharilik, kuid läbinisti ameerikalik.
«Minu vanemaid ei ühendanud ainult ebatõenäoline armastus, nad jagasid ka usku selle riigi võimalustesse. Nad andsid mulle aafrika nime – Barack ehk «õnnistatu» –, uskudes, et sallivas Ameerikas ei saa nimi olla takistuseks edule.»
Nobeli rahupreemia kõne 2009. aastal
Ajal, mil Ühendriigid osalesid kahes sõjas – Afganistanis ja Iraagis –, pani Obama nominatsioon paljusid pead kratsima. Ka president ise jäi tagasihoidlikuks ja märkis, et ei ole kindlasti andnud nii suurt panust kui näiteks Nelson Mandela või paljud teised rahupreemia saajad.
Kuid Obama positsioneeris end oma kõnes pragmaatilise riigijuhina, kes küll rahu armastades, saab aru, et USA ja terve maailm seisab silmitsi tõsiste väljakutsetega.
«Me peame hakkama tunnistama karmi tõde – meie eluajal sõjad ei kao. Saab olema aegu, mil riigid leiavad, et jõu kasutamine ei ole mitte ainult vajalik, vaid ka moraalselt õigustatud. Öelda, et mõnikord on jõu kasutamine õigustatud, ei ole küüniline – see tähendab tunnistada ajalugu, inimeste ebatäiuslikkust ja kaine mõistuse piire.»
Mustanahaliste õiguste marsi 50. aastapäeva kõne
2015. aastal, viiskümmend aastat pärast Selma marssi, olid Ameerika Ühendriigid taaskord kodanikuvõitluste keerises. Black Lives Matter liikumise toetajad ei avaldanud meelt mitte ainult hääletamispiirangute ja segregatsiooni vastu – protestid lahvatasid ka politseivägivalla ja mustanahaliste ametnike ebaproportsionaalse vähesuse üle justiitssüsteemis.
President rääkis kõnes rahutustest, mis viisid toona 18 päeva kestnud mustanahaliste marsini ja tuletas kõigile kodanikele meelde, et selle pärandiga on veel palju tööd teha – Fergusoni meeleavaldused olid vaid kõige hiljutisem näide Ühendriikide ühiskonda ümber kujundavatest jõududest.
Need meeleavaldused olid Obama sõnul samamoodi osa riigi ajaloost nagu orjad, kes Valge Maja ehitasid või esimesed inimsed, kes 11. septembril kaksiktornide varemete juurde appi tormasid.
«Igal pool siin riigis on vaja astuda veel palju esimesi samme, kompida uut pinda ja ületada sildu. Ja need olete teie, noored ja katmatud, meie riigi ajaloo kõige mitmekesisem ja haritum põlvkond, kelle tegusid see riik ootab.»