Vene satiirik: putinliku televisiooni kiirgus ulatub Seattle'ist Sydneyni

Viktor Šenderovitš Foto: Peeter Langovits

Vene kirjanikul ja satiirikul Viktor Šenderovitšil seisab 1. veebruaril ees kontsert-esinemine Tallinnas Salme kultuurikeskuses. Selle eel antud intervjuus muigab mees, et paradoksaalsel moel lendab tema – mees, kel omal ajal oli keeletud Nõukogude Liidust lahkuda – täna harjumuspäraselt New Yorki või Berliini, ent ei saa esineda Peterburis või Jekaterinburgis.  

Millal olite viimati Tallinnas? Milline on teie Tallinn?

Esmalt on Tallinn minu jaoks meie pulmareisi linn. Muidugi oli ta tollal selline «meie Euroopa» ametlik osa, tükike legitiimset läänt nõukogude inimese jaoks. Ja eks ka vabadust oli tollal seal rohkem kui näiteks Leningradis: siit ka Dovlatovi ja Velleri Eesti side... Ausalt öeldes mõtlesid vähesed meist tollal 1940. aastale. Mõtisklused tulid hiljem. Aga Tallinn oli iludus ja on seda jätkuvalt. 

Pidevalt näen Facebookist, et olete taas sõidus – kord siin, kord seal. Saan aru, et tavaliselt olete seal, kus on venekeelne publik. Aga venekeelne publik on tänapäeval väga paljudes kohtades...

Jah, olen seal, kus on vene keelt mõistvad inimesed, kes on lugenud samu raamatuid, mida loen mina. Ent minu loengu- ja  kontserdialane töö toimub peamiselt väljaspool Venemaad. Ja loomulikult pole see minu valik. Paradoksaalne: mina – juut, keda ei lastud omal ajal Nõukogude Liidust välja – lendan harjumuspäraselt New Yorki või Berliini, ent ei saa esineda Peterburis või Jekaterinburgis. Olen pidanud loenguid Cambridge'is ja Yale'is, aga Moskva ülikooli mind ei lasta. On, jah, kummaline.

Hää tuttav Artemi Troitski avastas, et paljud venelased Eestis idealiseerivad Putini-Venemaad. Samal ajal pole paljud neist kordagi ise seal käinud. Aga nad usuvad, mida Vene televisioon räägib ja näitab. Mida sellega peale hakata?

Kahjuks me tõesti alahindasime propaganda võimalusi. Mitte ainult Eestis – putinliku televisiooni kiirgus ulatub Seattle'ist kuni Sydneyni. Tegu on kahtlemata kõige efektiivsema Vene relvaga ja sellisele totaalsele propagandale on väga raske vastu seista. Tõtt öelda suudab teda nivelleerida vaid reaalsus. Seetõttu kutsun kõiki, kellele meeldib Putin, kiiremini putinlikule Venemaale ümber asuma ja meie reaalsust mekkima. Vahest on abi.

Tõlkisin teie kogumiku «Ajublokaad». Sealsetes kirjutistes põlete lausa leegiga. Tegu on 2014. aasta kroonikaga. Ja te kirjutate, et tunnete end vaat et viimsepäeva kroonikuna. Kas satiirikule on seda parem, mida hullem ümbritsev maailm on?

Loomulikult, mida teravam ja dramaatilisem on reaalsus, seda kõrgem on kirjapandu temperatuur. Aga 2014. aasta, mil esmakordselt pärast Teist maailmasõda rikuti Euroopas piiride puutumatust, oli aistingute järgi täiel määral apokalüptiline. Maailm asus suure sõja lävel. See oht pole ka tänaseks minetatud. Ent selle aasta kroonikad tunduvad mulle ka praegu ajaloo seisukohast väga olulised.

Maailm muutub ja samuti on USAsse saabunud «huvitavad ajad». Mida nn lihtne inimene peaks tegema? Kuhu peab pagema? Mida frustratsiooniga peale hakata?

Kuuli seest pole kuskile pageda. Ja enamik inimesi seab end sel uuel maastikul, mida uus päev neile pakub, kuidagi sisse. Aga parim ravim frustratsiooni vastu on lülitada välja televiisor ja elada: oma pere, töö, armastuse, harrastustega... Ei midagi uut.

Teie kontsert Tallinnas kannab pealkirja «Elus Šenderovitš» või «Šenderovitš elusalt». See pealkiri meenutab tahtmatult, et teid on kodumaal korduvalt ähvardatud. Saan aru, et looming on teraapia. Kust te veel jõudu ammutate?

Ema kutsus mind uppmehikeseks (v.k ванька-встанька – jonnipunn (lelu), uppmehike, püstleja – toim.) – psühholoogiliselt taastusin võrdlemisi kergesti. Lisaks sellele annab mulle jõudu inimestepoolne armastus ja austus. Uskuge – seda on mu elus määratult rohkem kui vihkamist. Ning jah, õnnestunud tekst täidab mind jõuga...

Teie kontserdil on võimalik osta ka teie kirjutatud raamatuid. Milliseid neist soovitate veel eesti keelde tõlkida?

Võtan Tallinna kaasa mõne, žanri poolest väga erineva, raamatu – nii ilukirjandust kui ka publitsistikat... Aga tõlkida, kui valik oleks minu teha, tasuks mu viimast jutustust «Saveljev». See ilmus mullu ajakirja «Znamja» 12. numbris ja näeb peagi eraldi raamatuna ilmavalgust.