Paistab, et tänu tasuta seemne jagamisele ja viimasel ajal kasvanud teraviljahindadele on paljud afgaani talunikud tõepoolest otsustanud mooni asemel nisu maha teha, rääkis intervjuus Postimehele Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonna juht Kevin McGurgan.
Provintsi ülesehitusmeeskond (PRT) ju ainult ei ehita?
Ei, see ei ole ainult ehitamine, vaid ka nõuandmine. Me aitame kuberneril asutada kogukonnanõukogusid ning kuberneril ja kohtunikel kehtestada kõikjal õigussüsteemi, et inimestel oleks alternatiiv Talebani poole pöördumisele. On ka valitsuse nisuseemne programm, et pakkuda alternatiivi moonikasvatusele.
Kuidas te veenate afgaane moonikasvatusest loobuma?
Me aitasime tuua 3200 tonni nisuseemet 32 000 talunikule üle kogu provintsi. Meie roll oli logistika – seemet vedavate veokite – pakkumine. Seejärel jagati see laiali kohalike piirkonnakuberneride vahel, kes siis korraldasid jagamist konkreetsetele talunikele.
Neljapäev ja reede on turupäevad, see oli aeg, kui inimesed said end anda üles nisuseemne soovijatena. Piirkonna kuberner pani kirja nende nimed ja koha, kus nad tegutsevad. Nüüd saab minna kontrollima, kas need talunikud kasvatavad nisu või mooni. Ja kui nad peaksid kasvatama mooni, siis selle saagi saab hävitada.
Palju sellest nisuseemnest lihtsalt nahka pandi?
Ma ei tea. Kuid ma ei hakka teile ka valetama, et ükskõik millises maailma riigis läheb osa niiviisi jagatavast seemnest mingis faasis kaotsi. Praegusel hetkel, enne kui me vaatame olukorda aerofotodelt, tundub, et inimesed tõepoolest kasvatavad nisu. Nad Alis ütlesid afgaanid mulle, et tänavu kasvatatakse mullusest 40-60 protsenti rohkem nisu.
Kui palju kahju on mässulised suutnud teha asjadele, mida teie meeskond ehitanud on?
Kõige viimati oli siin intsident, kus lasti õhku Sangini orust põhja poole ehitatud sild, mis viis ühest asulast teise. Mitte sellisel määral, et takistada inimestel üle selle kõndimist, kuid kindlasti piisavalt selleks, et seda ei saaks ületada veokiga. Enam pole olnud rünnakuid koolide vastu, mis toimusid veel paari aasta eest. Meie ehitatud politsei kontrollpunkte rünnatakse, sest need on politsei kontrollpunktid. Kuid peale selle on juhtunud tegelikult väga vähe.
Huvitav on see, et inimesed teavad, et kui Taleban suudab valitsussüsteemi pakkuda, siis seda suudab ka Afganistani valitsus. Taleban võib pakkuda õigussüsteemi, nagu ka Afganistani valitsus. Aga Taleban ei suuda ehitada teid ja suuremastaabilisi infrastruktuure, sest see nõuab investeeringuid, planeerimist ja ka inimeste motiveerimist selle tegemiseks. Ning seetõttu valitsemisele, õigussüsteemile ja ülesehitusele keskendumine on meie mässuliste vastase tegevuse võti. Inimeste Talebanist eemale toomine. Nende panemine mõtlema sellele, et tegelikult nad panustaksid pigem Afganistani valitsusele kui Talebanile.
Te ehitate ja remondite ka mošeesid. Miks?
Sest inimesed tahavad seda. Ja ma pean rõhutama, et seda ei tee rahvusvahelised ehitajad – britid või eestlased või kanadalased – vaid me töötame koos kohalikega. Mõte on selles, et nemad teavad paremini kui meie, mida nad tahavad. Raha, mille me kulutame, läheb tagasi sellesse ühiskonda, mitte rahvusvahelistele töövõtjatele, tagasi Suurbritanniasse või mujale.
Mis on praegu teie jaoks kõige suurem piirang?
Kõige rohkem on vaja julgeolekut. Kohtades, kus meie töötame – Musa Qalas, Sanginis, Garmisiris, Gerishkis, Lashkar Gah's – on erinevad julgeoleku tasemed. Lashkar Gah's, Gereshkis ja Garmsiris on olukord parem kui Sanginis ja Musa Qalas. Olgem ausad.
Teistest piirangutest rääkides tuleb silmas pidada, et see riik on teinud läbi 30-aastase sõja. Inimapital on siit lahkunud, sõjapõgenikud on läinud, siin pole järjepidevalt haridust saanud. Võib tahta töötada paljudele inimestega, kuid tihti on siin vaid üksikud inimesed ja ettevõtted, kes tegelikult suudavad asju teha. See on teine piirang. Julgeolek, mille parandamisega me tegeleme, ning inimkapital, mis on pikemaajalisem ülesanne. Ja see tuleb tagasi selle juurde, mida Eesti teeb üritades parandada tervishoiuteenuseid ja mida teised riigid teevad haridust üles ehitades.
Vaja läheb kohalikku, mitte rahvusvahelist inimkapitali?
Meie PRTs on 119 inimest, kes on puistatud laiali üle Helmandi. Me tahaksime alati rohkem ressursse, kes ei tahaks, kuid tegelikult saame me seda riiki muuta mitte järgmist minusugust palgates, vaid harides veel kümmet afgaani, kes ütleksid, et nad ei taha kuuluda mässuliste ridadesse, vaid haridust nii endale kui oma perele, ma tahan areneda. Üks asju, mis mind rabab, on see, et kui ma lähen Lashkar Gah' linna, siis seal võib juba märgata inglise keele koole. Kolme aasta eest ei õpetanud keegi Lashkar Gah's inglise keelt. Me peame investeerima sellesse, et afgaanid õpiksid end ise aitama, mitte aitama rahvusvahelisel personalil iseennast aidata.
Kui palju te teiste provintside ülesehitusmeeskondadega ühenduses olete?
Palju te nendega infot vahetate? Kõik PRTd kuuluvad ISAFi käsuahelasse. Iga kuue kuu tagant toimub Kabulis suur konverents, kus me jagame üksteisega oma õppetunde.
Ei tohi aga unustada, et iga provints on erinev. Iga PRT peab oma provintsiga sobima. Välisministeeriumi töötajana võin tuua paralleeli saatkondadega – igaüks neist on erinev, Briti saatkond Tallinnas või Riias on erinev saatkonnast Stockholmis. Selle PRT erinevus võrreldes mõne teisega on see, et kuigi seda juhib Suurbritannia, näeme me seda rahvusvahelisena.
Teiseks on selle väljakutse Helmandi julgeolekuolukord, Siin on see, mida me mõnikord kutsume mässuliste südameks ja kopsudeks. Ja see on piirkond, kus jaanuarikuus juhtus 41 protsenti kõigist intsidentidest, kus ISAFi ja Talebani vahel kuulid lendama hakkasid. See on karm koht, mistõttu kõik asjad, mida meie teeme, on mõnevõrra teistsugused kui põhjaosas, mille keskkond on märksa healoomulisem. Kus saab küsida, kas PRT peab seal enam olema, sest asjad on hakanud paranema.
Mõned vaatlejad kirjeldavad Afganistani abistamist kui piknikku, kuhu igaüks toob midagi vastavalt oma paremale äranägemisele, kuid samas võivad kõik unustada kõige põhilisemad asjad.
Kõik, mida ma Helmandi perspektiivist öelda saan, on see, et meil on midagi, mida me kutsume Helmandi teekaardiks. Seda vaadatakse praegu üle terves reas valdkondades: poliitika ja lepitus, julgeolek, õigusriik, valitsemine, narkovastane võitlus, strateegilised kommunikatsioonid ja sotsiaalmajanduslik areng. Jah, siia tuuakse teatud kogus raha ja asju, kuid põhiline on see, et me koordineerime seda paremini kui kaks-kolm aastat tagasi. Meil on siin ka USAID ja teised. Ja siia tuuakse ka asjatundjaid, nagu näiteks Eesti on toonud meditsiinieksperdi näol.