iDeal kampaania

Igor Taro Ukraina päevik 04.02

FOTO: mediarnbo.org

Debaltseve linnake on saanud viimastel päevadel rohkelt suurtükitule ja Gradide tabamusi. Ukraina on alustanud sealt elanike evakueerimist, sest kuigi armee positsioone elurajoonidest pole, teevad venelased seal oma kaugtulega kõike maatasa.

Tegelikult on venelaste positsioonid Debaltseve idaküljel päris lähedal. Kohati on vene üksused loetud kilomeetrite kaugusel - ida poolt kaks-kolm kilomeetrit, mitte rohkem. Kõige enam on vene üksused üritanud pealetunge teha Tšorhnuhhine asulale, mis asub Debaltsevest idas - kummagi piirist on vähem kui kilomeeter. Vastase suurtükituli katab kogu seda platsdarmi. Ida pool M03 teed, kust tuleb varustus ja mille kaudu ka põgenikud lahkuvad, on vastase positsioonid samuti üsna lähedal kõrgendikel. Seni pole nende tuli küll ülitäpne olnud, lastakse lihtsalt alasid huupi. Venelased väidavad, et neil on tee üle täielik kontroll, aga liiklus seal toimib siiani võrdlemisi vabalt. Või kui vabalt see üldse rindel saab toimuda.

Kotisuu on ikkagi lahti ja venelasel seda kinni tõmmata pole õnnestunud. Nüüd on suur küsimus, mis saab edasi. Kõneldud on sellest, et Ukrainat aitaks relvatarned. Mulle siiski tundub nende kajastusi ja analüüse lugedes, ka tagantjärele lahingute kohta, et relvatarned pole põhiline mure. Põhimure on ikkagi sõdimise oskus ja operatsioonide ettevalmistus. Praegu on selge, et näiteks Debaltseves lihtsalt kaitses olles kaua vastu ei pea. Puhtfüüsiliselt on väikest maalappi keeruline lõputult hoida, kasvõi sentimeetri haaval liigub vastane ikkagi lähemale ühest või teisest kohast. Kui platsdarmi on plaanis hoida, siis peaks ilmselt järgnema laiaulatuslikum operatsioon näiteks Horlivka vabastamiseks. On kõneldud kehvast planeerimisest, parketikindralitest, kes teevad oma plaane kaartidel, aga maastikuga pole tuttavad. On ka teostuses vajakajäämisi. Donetski lennujaama ühe operatsiooni kohta oli kirjeldus, kus planeeritud tehnikast ilmus ülesannet täitma ainult pool või ei läinud pooled masinad käima. Taheti parimat, aga välja tuli, nagu alati. Selliselt võid sa neile kas Javelinid või Leopardid anda, aga kui lahingusse ei minda või ei kasutada sihipäraselt vahendeid, siis relvad ei aita.

Samas on lugeda kohati üsna positiivseid uudiseid Ukraina suurtükiüksuste kohta. Krasnõi Lutši poolt olevat üks korralik tankikolonn enamjaolt hävitatud. 16st masinast jäi vist kaks venelastel rivvi. Ülejäänud kas täitsa vanarauaks või muutusid lahinguvõimetuks. Kahtlemata suudetakse pealetungivale vastasele suuri kaotusi tekitada.

Huvitav on venelaste infomüra õhusõja teemal. Kusjuures, suur vene meedia seda eriti ei toeta. Aga terroristide veebiväljaanded kirjutavad küll sellest, et Luganski rahvavabariigi lennuk kedagi ei ründa ja sellest, et ukrainlaste lennukid lasti alla. Samas kusagil mujal lennukite kohta kinnitust pole ja kindlasti oleks ka mujal infot, kui see oleks tõele vastanud. Tavaliselt igale sellisele infomürale järgneb miski, milleks see mõeldud oli. Näiteks suvel praaliti sellega, et võeti ukrainlastelt ära Buk-M õhutõrjesüsteem. Mingi kasutuskõlbmatu eksemplar vist saadi tõepoolest kätte, aga üsna pea läksid kasutusse Venemaalt toodud Buk-id, mis lõppes Malaisia reisilennuki allatulistamisega. Nii et huvitav tõesti, milleni see lennukite jutt lõpuks viib. Luganski «rahvavabariigi» käsutuses olevad muuseumieksponaadid kuskil lennundusmuuseumis lasi Ukraina armee puruks juba mitu nädalat tagasi. Suurejoonelise Luganski õhuväe peatse esitlemise reklaami järel anti sinna kogupauk suurekaliibrilisest süsteemist Uragan ja tulekera oli näha päris kaugele.

Tagasi üles