Hübriidsõda ISISe moodi

Peeter Raudsik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võigas varahommik rannapromenaadil: ööl vastu reedet Nice’is aset leidnud veresauna vaikisid Prantsusmaa suuremad telekannalid öistes uudistes maha.
Võigas varahommik rannapromenaadil: ööl vastu reedet Nice’is aset leidnud veresauna vaikisid Prantsusmaa suuremad telekannalid öistes uudistes maha. Foto: AP/Scanpix

Hübriidsõda iseloomustab üks keskne mõte: sõja traditsioonilise vormi kadumine. Hägusaks on muutunud nii ruumilised kui ajalised piirid. Venemaa-NATO konflikti puhul avaldub hübriidsus näiteks kübersõja olulisuses ja meedia ärakasutamises. Kuid ka islamiäärmuslaste terrori puhul saab rääkida hübriidsõjast, mida peavad nii organiseerunud kui ka «vabakutselised» terroristid. 

Hübriidse terrori puhul hägustuvad piirid ründajate identiteedi ümber. Enam pole niivõrd oluline sõjaline väljaõpe ja seotus konkreetse organisatsiooniga. Tihtipeale piisab vaid ühest mentorist ning ründajaks võib saada varem luureorganitele tundmatu isik. Sellisteks olid nii eelmisel aastal USAs San Bernardinos toimunud rünnak kui ka üleeilne veretöö Nice’is.

Mõnikord püütakse eraldada organiseeritud rünnakud nendest, millele äärmuslased on lihtsalt üles kutsunud. Paraku jääb vahetegemisega äärmusislamistide sõjapidamine vanadesse piiridesse, kuhu hübriidsõjast kantud terror enam ei mahu. Terroristide tegevusest ja eesmärkidest Aafrikas ning mujal maailmas kirjutanud New York Timesi korrespondent Rukmini Callimachi märkis hiljutises intervjuus, et näiteks ISISe strateegia puhul ei ole sisulist erinevust rünnakute vahel, mida organisatsioon ise korraldab ja milleks nad inspiratsiooni annavad, kuna eesmärk on kaose külvamine. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles