Kristuse sulase Aleksius II maine teekond katkes ootamatult
Reutersi video lisatud!

Kuuesaja kiriku kellade helin teavitas eile moskvalasi kurvast uudisest: vene õigeusu kiriku kauaaegse pea patriarh Aleksius II maine teekond on lõppenud.


Patriarhi surmast teavitamine kirikukellade üheaegse helisemisega on kindlaks määratud kiriklike seadustega. Nagu ka see, et täna koguneb Moskvas patriarhi residentsis Püha Sinod, mis paneb lisaks matuste detailidele paika ka esialgse kohusetäitja.

Patriarhi lahkumine oli küllaltki ootamatu, sest veel eelmisel päeval juhtis Aleksius II Kremlis kirikuteenistust, kus õnnitles kõiki venemaalasi saabunud püha puhul. Eile pidi ta osa võtma Ülemaailmalise Vene Rahva Kogu aruteludest vene keele ja kultuuriväärtuste üle Kristuse Lunastaja peakirikus. Selle asemel laulsid kogunemise osalised patriarhile hoopis lühikese hingepalve.

Siiski polnud patriarhi nõrgenenud tervis kellelegi saladuseks. Vene meedia meenutas, et 2002. aastal tabas kirikupead Astrahanis ränk insult. Taastumine sellest võttis umbes aasta. Pärast tema puudumist mullu 25. aprillil Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini matustelt kirjutas ajaleht Moskovski Komsomolets, et Aleksius II on läbi elanud kaks kliinilist surma. Raadiojaam Ehho Moskvõ edastas toona ka teate patriarhi viibimisest Šveitsi kliinikus seoses väga halva tervisega.

Moskva patriarhaat süüdistas toona ajakirjandust laimus, lubades esialgu selle algatajad välja selgitada, kuid lõpuks teatades kohtuteest loobumisest, kuna kiriku meelest ei saa ilmaliku kohtupidamisega asendada kõigevägevama karistavat kätt.

Kiriku jalule aitaja

Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II oli 1990. aastal troonile astudes 15. kirikupea alates patriarhaadi loomisest Venemaal 1589. aastal. Väikesevõitu järjekorranumber on seletatav asjaoluga, et Peeter Ist kuni tsaariaja lõpuni polnud Vene kiriku eesotsas patriarhe.

Pärast patriarhi institutsiooni taastamist ning patriarh Tihhoni, kes kinkis Eesti kirikule 1920. aastatel autonoomia ning lubas irduda bolševike võimu alla sattunud Moskva mõjusfäärist, oli ta teine patriarh, kes sai ametisse enam-vähem vabade valimiste tulemusena.
Vahepealsed kirikupead kinnitati ameti võimude heakskiidu järel alternatiivsete kandidaatideta.

Tema pärandina on enamasti esile toodud vene õigeusu kiriku ülesehitamist, mis on muutunud võimude tagakiusatud ning nurgatagustesse surutud, pooleldi põrandaalusest organisatsioonist suursuguseks, säravaks ning ühiskonnas moraalse eestkõneleja rolli haarata üritavaks institutsiooniks.

«Uuel ajaloolisel ajal aitas just tema kiriku jalule,» sõnas teleajaloolane ning Ühiskondliku Palati liige Nikolai Svanidze raadiojaamas Ehho Moskvõ, kes on vändanud filmisarja «Vene impeerium».

«Ta oli väga suur kuju. Arvestades, millises seisus võttis ta kiriku vastu ja millisena jättis. Aastatel 1991–1993 oli tema käitumine eeskujulik – ta suutis vältida nii langemist äärmustesse kui ka näo kaotamist. Juba siis, kui kirik läks moodi, võinuks seda kasutada erinevalt. Haarata sellest kinni ning minna poliitilise ja riikliku mõju suurendamise poole.»

Mitmed opositsioonipoliitikud on siiski teist meelt ning leiavad, et Moskva patriarhaat oli Kremliga liialt tihedates suhetes – asus ju üks kirikupea ajaloolisi residentse Kremlis nagu ka Vene presidendi oma.

«Üks puudus oli liigne lähenemine ilmalikele võimudele, mis ei tule kirikule kunagi kasuks ning tekitab lõhestumist usklike seas,» sõnas Paremjõudude Liidu endine juht Nikita Belõhh väljaandele gazeta.ru.

«Hurjutamine pole kohane, kuid vene õigeusu kiriku veaks tervikuna viimastel aastatel oli võimu teenindamine,» leidis kommunist Viktor Iljuhhin.

Võitlus mantli pärast

Nii nägidki Aleksius II rolli üdini positiivsena Kremli ajaloodoktriini jõuline edasikandja «Ajaloolise perspektiivi» fondi raames Natalja Narotšnitskaja, Venemaa saadik NATO juures Dmitri Rogozin ning SRÜ asjade komitee esimees Konstantin Zatulin, keda on korduvalt välja saadetud Ukrainast vaenu õhutamise pärast. Kõik nad rääkisid eile lähedastest ja isiklikest suhetest patriarhiga.

Minevikus skandaalset kuulsust kogunud endine vaimulik Gleb Jakunin ütles gazeta.ru-le vene õigeusu kiriku olevat praegu sügavas kriisis.

«Olles putšistide tegevust uuriva parlamendikomisjoni koosseisus, avastasin KGB arhiividest, et meie seast lahkunud patriarh oli agent Drozdov. Ma ei tahtnud seda suure kella külge panna, kuid 1996. aastal avalikustas Eesti ajaleht Postimees selle,» rääkis Jakunin.

«Ütlesin seejärel patriarhile: peate kas Bulgaaria kirikupea eeskujul ausa ülestunnistusega oma tegu kahetsema või ütlema, et tegu on laimuga, rahvas annab teile andeks. Hiljem heideti mind kiriku ridadest välja. Piiskoplik lobitöö on aastaid vältinud kiriku täiskogu kokkukutsumist,» lisas endine vaimulik.

Aleksius II mantlipärija tiitli pärast asuvad kõige tõenäolisemalt võistlema Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill ning Kaluuga metropoliit Klimenti. Kui esimene on Moskva patriarhaadi «välisministri» rollis kogunud rohkelt kuulsust oma üleastumisega meedias, siis teisel on Moskva patriarhaadi asjadevalitsuse ülemana õnnestunud olla kirikupea alalises kaaskonnas.

Patriarhi Aleksius II elu

•    Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Ridiger sündis Tallinnas 23. veebruaril 1929.
•    Tema isa Mihhail Rüdiger siirdus 1917. aastal enamlaste terrori ohu tõttu Peterburist Eestisse sugulaste juurde. Tema ema Jelena Pissareva oli põline tallinlane.
•    1940. aastal lõpetas Mihhail Rüdiger Tallinnas kolmeaastased teoloogilised kursused ja pühitseti diakoniks. Aasta pärast sai ta preestriks ja oli 16 aastat Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani Pühakuju) kiriku esipreester.
•    Alamdiakon Aleksei (Aleksius) alustas jumalateenistusi 1945. aastal Tallinna Aleksander Nevski peakirikus. 1946. aastast teenis ta köstrina Siimeoni kirikus ja 1947. aastast Kaasani kirikus. Samal aastal asus ta Leningradi Vaimulikku Seminari, mille lõpetas 1949. aastal.
•    1950. aastal sai temast diakon ja sama aasta aprillis Jõhvi Jumalailmumise kiriku esipreester. 1953. aastal lõpetas ta Leningradi Vaimuliku Akadeemia. 1957. aastal suunati ta Tartu Jumalaema Uinumise peakirikusse esipreestriks.
•    3. märtsil 1961 pühitseti isa Aleksei Kolmainu Sergi Suurkloostris mungaks. Sama aasta 14. augustil nimetati ta Tallinna ja Eesti piiskopiks. Samal kuul ülendati ta arhimandriidiks ja 3. septembril 1961 toimus Tallinna Aleksander Nevski peakirikus arhimandriit Aleksei pühitsemine Tallinna ja Eesti piiskopiks.
•    14. novembril 1961 määrati ta Moskva Patriarhaadi Välissuhete Osakonna esimehe asetäitjaks. 22. detsembril 1964 määrati ta Moskva patriarhaadi asjadevalitsejaks ja Püha Sinodi pidevaks liikmeks. Sellel vastutusrikkal ametikohal oli ta 1986. aastani. 7. mail 1965 määrati ülempiiskop Aleksei Õppekomitee esimehe kohale.
•    Aleksius tuli oma ülesannetega hästi toime ja oli teistelgi Moskva patriarhaadi tähtsatel ametikohtadel. 29. juunil 1986 määrati ta Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks.
•    7. juunil 1990 valiti metropoliit Aleksius Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks. Ametisse pühitsemine leidis aset 10. juunil 1990. Sel ametikohal oli ta surmani.

Arvamused

Karin Jaani
Eesti suursaadik Belgias ja Luksemburgis

Aleksius IIga oleme suhelnud juba kaua. Alates sellest ajast, kui ta veel Eestis elas. Olin tol ajal kirikunõukogude sekretär.

Mälestused Aleksius IIst on äärmiselt head ja soojad. Ta toetas andunult kõikide Eesti kirikute olukorra paranemist. Ta oli tõesti nende eest väljas nii nagu kõik teised kirikupeadki. Sellest ajast tundsime teineteist isiklikult. Kui läksin 2001. aastal Venemaale suursaadikuks, tekkis meie vahel ka ametlik side.

Kõige eredam ja soojem mälestus Aleksius IIst on 2005. aasta sügisest enne minu äratulekut Moskvast. Ta kinkis mulle lahkumise puhul ekskursiooni kloostrisse.

Suhtlesime temaga alati eesti keeles. Aleksius II eesti keel oli grammatiliselt puhas, ent natuke vanamoeline.

Aleksius II kui isiksus jättis mulle sügavalt humaanse mulje. Saan aru küll, et vene õigeusu kiriku pea on poliitiline figuur ja loomulikult esindab ta ka seda riiki, mille kiriku pea on ta. Aga mind liigutas tema puhtinimlik arusaam asjadest, probleemidest ja ühiskonna muredest.
Rääkisime temaga näiteks noortest ja nende kasvatusest. Samuti oli tema jaoks suur mure narkomaania.

Patriarh Aleksius II võiks iseloomustada veel sõnaga «hoolivus», ning ta käis alati eluga kaasas. Ma mõtlen seda, et ta oli absoluutselt kõigega kursis, mis ilmas toimus, nii usujuhina kui ka lihtsa inimesena.

Marina Kaljurand

välisministeeriumi asekantsler


Esimesed kokkupuuted Aleksius IIga olid siis, kui saabusin 2006. aastal suursaadikuna Moskvasse ja tegin talle oma esimese viisakusvisiidi. Viimati suhtlesime temaga Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese külaskäigu ajal. Siis rääkisimegi temaga peamiselt Eestist. Sellest, et ta soovis Eestit külastada.

Patriarh tahtis käia hotell Olümpia vastas tillukeses kirikus, kus tema isa oli töötanud. Aleksius II soovis veel kord veeta paar päeva Kuremäe kloostris. Nii palju rääkisime sellest, kuidas ta Eestisse tuleb ja seda ootab.

Kui hüvasti jätsime, jäidki kõlama sõnad, et kohtumiseni Eestis. Ja just see jääbki mulle hinge kripeldama, sest inimlikult mul on väga kahju, et ta ei saanud enam oma vanemate haual käia ega kloostrit külastada.

Arvamus temast ja suhtumine temasse süvenes läbi aastate. Ta jättis juba algusest peale äärmiselt sümpaatse mulje. Just sellise inimese mulje, kes armastab Eestit, kes meie maad tunneb ja kes tahab Eestist rääkida.

Kõige eredam mälestus Aleksius IIst oli kindlasti viimane külaskäik selle aasta juuni viimastel päevadel. Külastasin tema residentsi Peredelkinos. Laud oli rikkalikult kaetud, aga see ei olnudki oluline, sest ma ei mäletagi, kui palju ja mida ma sõin. Me muudkui rääkisime.

Pärast lõunasööki jalutasime tema residentsi aias, kus Aleksius II mulle luige- ja pardipoegi näitas. Samuti enda kasvatatud sidruneid ja tomateid. Viimaseid pakkis ta mulle ka kaasa.

Tagasi üles