INTERVJUU ⟩ Ukraina ohvitser: Vene komandör tulistas meie silme all oma taganevaid sõdureid

Ukraina relvajõudude 3. eraldiseisva ründebrigaadi nooremkomandör varjunimega Botška. Foto: Kaader videost

Peamiselt Azovi polgu ja teiste üksuste alles jäänud osadest moodustatud Ukraina relvajõudude 3. eraldiseisva ründebrigaadi nooremkomandör varjunimega Botška ütles Rus.Postimees stuudios, et kui ukrainlastel aitab Bahmuti all edeneda suur motivatsioon kodumaa nimel ohvreid tuua, siis Vene sõdureid hoiavad võitlemas tõkkesalgad.

Neli kuud järjest Vene armee positsioone Bahmuti piirkonnas rünnanud brigaadi komandöri sõnul on tegemist raske ülesandega, kuid Ukraina tegutseb tõhusalt: vallutati Bahmutist lõunas asuvad Klištšijivka ja Andrijivka küla, mis paljude sõjandusekspertide hinnangul annab Ukraina relvajõududele võimaluse läbimurdeks Vene armee lõunatiival ja Bahmuti enda ümberpiiramiseks.

Botška, paljude intervjuude ja eesliinilt saabuva info põhjal on teada, et Bahmuti suunal seisavad teie vastas Vene armee kõige parema ettevalmistusega väeosad. Kas see on tõesti nii?

Jah, tõesti, eriti viimasel ajal. Pärast Wagneri eraarmee taandumist ilmusid kõige parema ettevalmistusega üksused: 31. dessantbrigaad, 83. ja 72. motolaskurbrigaad. Nad on hästi komplekteeritud, välja õpetatud ja tehnikaga täielikult varustatud. Selleni välja, et nende droonid on juba roodu tasemel. See teave on vangidelt, keda võtsime. Brigaadid on hästi ette valmistatud ja neil on tõepoolest hea juhtivkoosseis, mistõttu saame üksnes raskustega edasi liikuda.

Niisiis ei satu Wagneri eraarmeesse värvatud kinnipeetavad enam teie juurde vangi?

Jah, nüüd satuvad vangi kaadrisõjaväelased: on nii ohvitsere kui ka sõdureid. Tegemist on lepinguliste sõduritega, kellest mõnel on suur lahingukogemus nii ründe- kui kaitsetegevuses ning neil on tohutu tulevikupotentsiaal.

Vaatasin palju teie videoid, mis mind pehmelt öeldes šokeerivad. See on nagu niisugune tõsielufilm, mida Hollywoodis pole tõenäoliselt kunagi tehtud. Kuidas teil õnnestub sellistes tingimustes Vene armee kaitsest läbi murda?

Kõige tähtsam on motivatsioon. See on aluseks. Samuti jõudu säästmata tegutsemine ja hea ettevalmistus. Meie brigaad pühendab sellele palju aega.

Vene armeel on arvukas suurtükivägi ja lennuvägi, kuid nende võitlejad pole nii motiveeritud kui meie omad. See võimaldab meil edasi liikuda, kuid iga meeter tuleb meile kallilt kätte.

Enamik on iseseisvas Ukrainas sündinud noored, kes võitlevad oma kodu, oma maa eest ja on valmis selle eest oma elu andma. See on kõige olulisem, mis neid juhib.

Aga mis hoiab Vene sõdureid seal?

Vene armee žanriklassika – tõkkesalgad.

Hiljuti, kui jälgisime drooniga vaenlase vägesid, nägime, kuidas pataljonikomandör tulistas oma sõdureid selle eest, et nad taganesid. Neil olid lausa lahingud omavahel. Nõukogude vaimsus õilmitseb, selja taga on kuulipildujatega tõkkesalgad. Vangid tunnistavad meile, et neil lihtsalt pole valikut. Nad kas tapetakse seal või satuvad vangi või võitlevad viimseni.

Kuid loomulikult on ka motiveeritud võitlejaid, eriti dessantbrigaadides, kes annavad endale täielikult aru, kus nad on ja mida teevad.

Aga mis neid motiveerib, raha või hirm?

Ma ei ütleks, et nende palk on suur. Rohkem motiveerib neid propaganda, mida nad on täis topitud. Need, kellel on väike sissetulek, lähevad õnge juttude peale suurest palgast.

See tähendab, et Moskva ja Peterburi elanikud ei satu teie juurde?

Väga vähesed. Peamiselt on kauged piirkonnad, alevid, külad, vähese sissetulekuga elanikkonnakihid. Kesk-Venemaa meie juurde ei satu.

Ühest Venemaa-meelsest Telegram-kanalist lugesin, et kasutate vaenlase positsioone rünnates kiilutaktikat. Mis taktika see on ja, nagu mulle tundub, te kasutasite seda Klištšijivkas?

Ma ei ütleks, et see on nii. Andrijivkas võitlesime rohkem. Need on tavalised jalaväelahingud jalaväe dessandiga. Uskuge, tegelikult ei mõtle keegi välja mingit uut sõjakunsti. Nad toovad lihtsalt vabandusi ette – kiilud, väikesed rühmad jne.

Üks Vene sõduritest kirjutas Telegram-kanalis midagi sellist: «Azovlased tulevad meile peale nüri metsseakiiluna.»

Nende raadioühendustes, mida pealt oleme kuulanud, kutsutakse meid sakslasteks. Nad mõtlesid endale välja loo ja elavad sellele kaasa.

Ühes videos tundus mulle, et kasutasite üllatustaktikat, vaenlasel polnud suure tuletiheduse tõttu lihtsalt võimalust kaevikust väljuda.

Muidugi ei saa ma avaldada meie «firmasaladusi». Ei midagi erilist, see on lihtsalt meie jalaväe pealetung, nad on koolitatud ja, mis kõige tähtsam, motiveeritud. See annab neile võimaluse vastasele lähemale jõuda. Ja laskuritega lähilahingutes on meie vastane väga nõrk. Meie omad lähevad viimase peale välja, sest nad teavad, mille nimel võitlevad.

Ma tean, et teie võitlejate keskmine vanus on umbes 25 aastat. Kuidas need noored mehed oma hirmust üle saavad?

Mul pole ainult noored. On ka 60-aastaseid vanaisasid, kes sõlmivad lepingu ja paluvad, et võtke kaasa. Jah, enamik on iseseisvas Ukrainas sündinud noored, kes võitlevad oma kodu, oma maa eest ja on valmis selle eest oma elu andma. See on kõige olulisem, mis neid juhib.

Loomulikult tulevad noored meie juurde, sest meil on parem väljaõpe, pühendame palju aega oma isikkoosseisule. Meil on oma kool, nimetagem seda nii. Lisaks on motivatsioon edasi liikuda. Meiega liituvad noored ka sel põhjusel, et nad näevad meie tulemusi.

Nii palju kui mina tean, on teil palju ka neid, kes on Donetskist, Mariupolist ja Luhanskist pärit, kes lähevad sõna otseses mõttes oma koju relvaga käes.

Jah, see on tõsi. Ka minu hukkunud rühmaseersant varjunimega Grek oli pärit Mariupolist. Kahjuks polnud võimalik teda isegi kodumaale matta. Tema lähedased toodi Mariupolist välja, et nad saaksid temaga hüvasti jätta. Jah, selliseid noormehi on meil väga palju.

Lõpetamaks teemat Andrijivkast, mis asub Bahmutist veidi lõunas: öelge mulle, mis olukord seal praegu on, kas vaenlane üritab teie hõivatud positsioone tagasi vallutada?

Andrijivka ise eksisteerib ainult kaardil. Vaenlane purustas asula täielikult juba oma pealetungi ajal. Selle jaoks pole neil kahju ei mürskudest ega lennuväest, nad hävitavad kõik. Meie võitlejad hoiavad seal kaitset, vaenlane üritab seda piirkonda muidugi tagasi saada, paisates sinna tohutuid ressursse. Vaenlane paiskab sinna nii lennuväge, suurtükiväge kui väga palju jalaväge. Rünnatakse n-ö lihaga, inimesi ei säästeta.

Uskuge, kui lahingut juhtides näete ekraanil, et 150 inimest tuleb teile lihtsalt üle välja otse peale, siis sobib see vaatemäng üksnes ettevalmistatud psüühikaga inimestele. Seda enam, et nad teevad nii iga päev, püüdes asulaid tagasi vallutada.

Robotõne vabastanud lõunarinde võitlejad teatavad, et piirkond on tugevalt mineeritud. Kuidas teil sellega on?

Väga kõrge mineerimistihedus. Vaenlane ei säästa miine üldse. Mineeritakse kõike, mis vähegi võimalik, kasutades erineva modifikatsiooniga miine, mineeritakse isegi mänguasju ja põlde. Neil oli aega valmistuda ja, olgem ausad, Vene armee ressursid võimaldavad kõike mineerida.

Meil on küll spetsialistid, kes meid demineerimisel aitavad, kuid me saame ju suurepäraselt aru, et ka see pole lõputu ressurss – inimesed ja demineerimisseadmed.

Tehnikast rääkides: kas teil on mingit lääne tehnoloogiat?

Ütlen ausalt, et on, kuid mitte suures koguses. Kuid jällegi, lääne tehnika kasutamine tuleb veel omandada.

Oleme harjunud ühe tehnikaga ja kui tehnika tuleb läänest, peame õppima seda kasutama. Kuid kahjuks aitavad lääne partnerid rohkem sõnades kui tegudes. Seda ei juhtu, et korraga saabub midagi kuni sada ühikut. Praeguses etapis meile jätkub, aga kui rääkida avameelselt, siis tahaks palju enamat.

Vaenlane muutub tehniliselt. Nad ehitasid droonid väga kiiresti. Nende tööstus häälestus väga kiiresti sõjale, paisates sellesse meie kahjuks väga palju raha.

Ma nägin, et teil on Bradley soomusmasinad.

- See on M-113. Roomiksoomustransportöör. Jah, tõepoolest, lääne tehnika on mitu korda parem ja peab vastu tankitõrjemiinidele. Minu roodus oli ka juhtumeid, kus võitlejad lendasid miinide tõttu õhku, jäid ellu ja meeskond sai sellistest plahvatustest maksimaalselt põrutuse.

Tehnika on hea, ma ei vaidle vastu, aga vanusega on probleeme. Need soomusmasinad on pärit 1980. ja isegi 1970. aastatest, saate isegi aru, neid tuleb hästi hooldada.

Püüan viia vestluse NATO standardite teemale. Tehnika, mida tundma õpite, aitab tõenäoliselt Ukrainal ja teie brigaadil tulevikus alliansi standardile vastata.

Meie brigaad on NATO standardeid kasutanud juba pikka aega. Oleme üks neist brigaadidest, kes on täielikult üle läinud NATO standarditele vastavale lähenemisele planeerimisel ja vägede juhtimisel. Kuid samal ajal pole meil endiselt kaasaegset tehnikat.

Kui vaid meie lääne partnerid pühendaksid veidi rohkem aega uurimisele, mis siin muutub, mis meil siin üldse toimub. Jah, me oleme selles osas kõige eesrindlikumad, kuid Ukrainas on veel väga palju brigaade, mis töötavad NATO standardite järgi.

Aga mis muutub?

Vaenlane muutub tehniliselt. Nad ehitasid droonid väga kiiresti. Nende tööstus häälestus väga kiiresti sõjale, paisates sellesse meie kahjuks väga palju raha. Nad muutuvad nii tehnilises mõttes kui ka jalaväe arvukuse osas. Kuigi taktika poolest on tegemist ikka sama vanaaegse vaenlasega, ent juba suuremate ressurssidega. Sõda võib venida tõesti pikale, niisiis tuleb see probleem võimalikult kiiresti lahendada.

Ainuüksi droone toodab Venemaa sadade kaupa, rakette täpselt samamoodi. Me võime võidelda aastakümneid, aga neil on põhiressurss – inimesed. Et võtta meilt sada meetrit maad, võivad nad rahulikult lihtsalt tuhat sõdurit tapale saata. See toimib tõesti. Meil pole sellist võimalust, me hoiame oma isikkoosseisu.

Muide, isikkoosseisu kohta: teie brigaadis on alati olnud palju vabatahtlikke välismaalt. Kas teil on Baltimaadest pärit võitlejaid ja kui on, siis millised sõdalased nad on?

Tegelikult mitte. Meil olid juhendajad, kes meid aitasid. Mõnedes roodudes on meil valgevenelased, paar inimest Venemaalt.

Aga kuidas te lahendate Valgevene ja Venemaa võitlejate usalduse küsimuse? Need riigid ju võitlevad praegu Ukraina vastu.

Uskuge, nad on lahingutes juba ammu tõestanud, et neid võib rahulikult usaldada. Peale selle tuleb mõista, et seal on samuti inimesi, kes hindavad olukorda täiesti adekvaatselt. Nad lahkusid ja on nüüd Ukrainas. Miks mitte vabastada pärast ka oma maa? Nad mõistavad suurepäraselt, et see on võimalus nende riigi tulevikuks. Sest Venemaa kas hävitatakse täielikult või peab ta täielikult kapituleeruma ja oma süsteemi täielikult muutma.

Ees seisab talv. Millised on teie prognoosid talviseks sõjaks?

Talvel vaibub lahingutegevus alati veidi. Suurtükivägi ja lennuvägi hakkavad tööle, maapind ei võimalda normaalset liikumist. Meil on talvel niisugune muda, et ei lase isegi positsioonidele jõuda, seepärast ründetegevus vaibub vähehaaval. Aga samas ei ütle keegi, et me peatume.

Paar sõna sellest, kuidas teie võitlejad pärast nii intensiivseid lahinguid oma jõu taastavad?

Puhkame nädala, maksimaalselt kaks. Kuid jällegi, see pole niisugune puhkus, kus me lebaksime ja naudiksime. Kaks-kolm päeva on puhkus jõu taastamiseks. Seejärel treenime jälle, valmistume ette, töötame välja uusi operatsioone.

Kuidas teie sattusite 3. eraldiseisvasse ründebrigaadi?

Ma alustasin teenistust Kiievis vabatahtlikuna. Olen ise Kiievi elanik ja kaitsesin oma kodulinna. Siis sai minust tavaline sõdur, jaokomandör. Pärast, kui teenisin Zaporižžja suunal, sain juba roodukomandöri asetäitjaks ja alles aasta tagasi sai minust roodukomandör. Alustasin oma karjääri ohvitseriks lihtsõdurina.

Kas olite varem sõjaväes teeninud?

- Õppisin Ukraina riiklikus kaitseülikoolis, kuid ei jõudnud õpinguid lõpetada. Aga see on hea ohvitseride kõrgkool.

Enne sõda olin muusik, kes aitas albumeid salvestada. Ma armastan muusikat väga ja see aitab mul eesliinil stressi leevendada. Aga kui on võimalus pühendada mõni hetk raamatutele, siis see on kõige toredam aeg, mis võimaldab veidi puhata.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart