Nagu oligi arvata, ei lepi vene okupandid relvarahu kehtestamise aegsete Ukraina sõjaväe positsioonide säilitamisega. Viimase kahe ööpäeva jooksul on ukrainlasi püütud korduvalt provotseerida ning mõjutada tulega. Säilinud on viis pingekollet - Mariupoli, Donetski lennuvälja, Debaltseve, Popasna ja Slavjanoserbski lähistel.
Mariupolisse on vene suunalt lennanud mürsud. Kannatada said mitmed rajatised linna idaserval, s.h õnnetu TNK bensiinijaam kontrollpunkti lähistel, mida ei päästnud isegi ümber laotud liivakotid. Suurt sõda seal muidugi ei toimunud, pigem väike kontroll, kuidas linna kaitsev pataljon Azov vastu peab. Porošenko lasi relvarahu leppe alla kirjutada, et säästa Mariupolit. Ja Putin lasi seda rünnata, et sundida Ukrainat relvarahuga leppima.
Täna tuli teade õhkulastud silla kohta u 30 km kaugusel Mariupolist kirdes Pavlopili asula lähistel. See sild võimaldaks mitmekümne kilomeetri sügavusest läheneda Novoazovskile põhja suunalt. Venelased üritavad end seal samuti kaitsta, kuna mõistavad, et ukrainlaste rahumeelsus on ajutine.
Donetski lennuvälja piirkonnas on seal tegutsevad terrorijõugud esitanud ukrainlastele ultimaatumeid, et kui need ei lahku, siis võidaks nende pihta tuli avada. Mida ka tehti, Grad süsteemiga. See lennuväli on mürskudest üsna üle külvatud, sest Ukraina armee hoiab teda mai lõpus ning kogu selle aja pole Donetski terroristide olnud muud teha, kui pidevalt neid kõigist torudest lasta.
Putin on võtnud pisut hoogu maha, sest paar tuhat kasti löödud vene sõdurit oleks sõjategevuse jätkudes alles algus.
Selgub, et Debaltseve kandis on ukrainlaste üksusi veel Nižnaja Krõnka, Ždanivka ja Faštšivka kandis. Väidetavalt võivad venelased Torezi-Rozsõpne suunalt neid rünnata Nikišõne kaudu, mis jääb täpselt Ždanivka ja Faštšivka vahele. Debaltseve on kindlasti pinnuks silmas, kui oluline logistikasõlm ja sellest algas ju Luganski ja Donetski grupeeringute lahutamine üks-teisest.
Stahhanovi kandis on tuld avatud Ukraina vägede positsioonidele Popasnas. See pole midagi erilist. Kui tegu poleks just relvarahuga. Ukrainlased on tegelikult suutnud enamikes kohtades jõuda sellistele positsioonidele, kus on üsna hea platsdarm edasise rünnaku korraldamiseks. Ehk okupantide probleemiks on looduslike takistuste puudumine nende ja ukraina vägede vahel. Praegusel kujul poleks seda rinnet ilmselt kuigi mugav kaitsta ja sellest ka jätkuv nihelemine venelaste poolt.
Kõige teravamalt on seda ehk tunda olnud Slavjanoserbski kandis, kus Ukraina kontrollpunkt suisa ümbritseti kolmelt suunalt vastase tehnikaga. Seal on tanke, soomukeid. Ja vahemaa vastase üksustega ainult 200-300 meetrit. Kusjuures, enne relvarahu venelasi seal polnud. OSCE olevat kohal käinud ja nõudnud venelaste tagasitõmbumist, aga need paigutasid endid ümber tagasi, kohe kui vaatlejad olid lahkunud.
Tunne on praegu selline, et õiget ja täielikku relvarahu see kokkulepe kindlasti ei too. Putin on võtnud pisut hoogu maha, sest paar tuhat kasti löödud vene sõdurit oleks sõjategevuse jätkudes alles algus. Praegu mätsitakse need matused üle Venemaa veel kuidagimoodi kinni ja suurt paanikat ei teki. Ukrainal on hetkel mure oma üksuste lahinguvõime taastamisega - sellega läheb aega vähemalt oktoobrini, et remondist tulnud tehnika ja väljaõppe saanud uus isikkoosseis suudaks midagi teha.
Probleem on veel selles, et mitte kõik Ukraina üksused pole Venemaa piiri ääres ja Ilovaiskist ära toodud. Väidetavalt istuvad seal veel üsna suured grupeeringud ümberpiiratuna, kes ei saa eriti liikuma hakata, sest kolonnidele tõmmatakse kohe tuli peale. Hetkel on vastase tagalast läbi imbunud väikesed, kuni rühmasuurused kambad (ca 30 meest). Neist viimane oli teel 14 päeva ning tõi sisuliselt kätel välja ka haavatuid.