Alates homsest alustab tööd uus Euroopa Komisjon eesotsas Jean-Claude Junckeriga, kes paneb proovile oma kogemused Brüsseli võimukoridorides asjade ajamisega.
Uus Euroopa Komisjon astub homme ametisse
31. oktoober 2014, 17:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlament hääletas 22. oktoobril Strasbourg'is 19 aastat Luksemburgi peaministri ametit täitnud Junckeri meeskonna ametisse nimetamise poolt. Ööl vastu 24. oktoobrit kinnitas vastavalt Euroopa Liidu lepingule komisjoni uue koosseisu heaks ka Euroopa Liidu valitsusjuhte koondav Ülemkogu.
Juncker on öelnud, et tahab vähendada komisjoni bürokraatiat ja muuta EL-i täitevvõimu, mille koosseisus on mitu endist ministrit ja peaministri senisest poliitilisemaks.
Viieks aastaks valitud komisjonil seisab ees raske töö, tal tuleb Euroopa majandus käima lükata ja veenda ümber valijad, kes suhtuvad üha kasvava skepsisega kõigesse Brüsselist tulevasse.
Juncker valis oma paremaks käeks Frans Timmermansi, kes loobus EK esimese asepresidendi koha nimel Hollandi välisministri ametist. Temast saab koordinaator, kes peab kindlustama, et komisjon kõneleb ühel häälel.
«Komisjoni president - see olen mina,» ütles Juncker enne ametissekinnitamise hääletust europarlamendis. «Aga ma olen delegeerinud suure osa oma võimust asepresidendile. Frans Timmermans on minu parem käsi ja ma loodan, et temast saab ka minu vasak käsi,» lisas ta.
Juncker muutis EK senist struktuuri, uus peaks vastama enam tema soovile asetada rõhk komisjoni poliitilisele rollile.
Timmermansile hakkab alluma kuus asepresidenti ehk niinimetatud supervolinikku, kes omakorda kontrollivad volinike rühmi. Nende hulka kuulub ka Eesti endine peaminister Andrus Ansip.
Igal volinikul on oma portfell, aga kattuvatest valdkondades nagu näiteks majandusasjad oodatakse neilt koostööd niinimetatud supervolinikuga.
Ametnike ja EL-i diplomaatide hinnagul oli Junckeril väga raske oma meeskonnale liikmesriikide ja europarlamendi toetust saada. Tal tuli veenda riigipäid nagu Briti peaminister David Cameron ja Saksa kantsler Angela Merkel, kes olid esialgu ka tema enda komisjoni presidendiks valimise vastu.