Eikellegimaa asulast Serbias voolab läbi tuhandeid migrante

Kadri Veermäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjekord Preševo laagrisse pääsemiseks.
Järjekord Preševo laagrisse pääsemiseks. Foto: Kadri Veermäe
  • Migrantide tung rändeteel asuvasse Serbiasse tuli võimudele ootamatult.
  • Serbiasse saabuvad migrandid eelkõige rongiga ja üha harvem jalgsi.
  • Serbia lõunapoolseimas linnas Preševos asuv pagulaskeskus tegutseb ELi toel.
  • ÜRO pagulasameti hinnangul on Serbia migrantidega üldiselt hakkama saanud.

«Preševo – see on ju väike asula eikellegimaa keskel,» ütleb ÜRO pagulasameti (UNHCR) Serbia haru pressiesindaja Melita Šunjić. Alates juulist on Serbia lõunapoolseimas 35 000 elanikuga linnas elu kihama hakanud. Just siis avati seal Euroopa Liidu toel tegutsev pagulaskeskus, mis isegi praegu, mil olemine Serbia maapiirkondades muutub aina porisemaks, külmemaks ja vihmasemaks, võtab vastu paar tuhat migranti päevas.  

Suvised pildid hommikupäikese valguses uduste põldude vahel vonklevast inimeste reast, kes rühib edasi uute elukohariikide poole, on vähemalt Serbias suuresti möödanik.  

«Nad saabuvad, registreeritakse, on siin tunni või kaks ning siis on minek rongi või bussi peale ja piirile,» räägib Preševos tõlgina töötav serblanna Tamara Komcesriat, kes tänu süürlannast emale kõneleb keelt, mida praeguses olukorras kõige enam vaja on.

Piiril käib asi samuti lihtsalt: üle piiri sõidetakse eelkõige riigi kaguosas asuvast Šidi linnast rongiga, jalgsimatk on muutunud haruldaseks.

«Kui nad varem ületasid piiri Šidi lähedal Berkasovos, mis on ka täiesti pärapõrgus, siis toimus see mudas, vihmas ja jalgsi. Nüüd toovad horvaadid oma rongid Serbia territooriumile – migrandid tulevad bussist või rongist maha, astuvad rongile ja ongi kõik,» kirjeldab protsessi Šunjić.

Postimehe külaskäik Preševo pagulaskeskusesse kahe nädala eest satub samale ajale Serbia peaministri Aleksander Vučići ja ÜRO kõrgema pagulasvoliniku António Guterrese visiidiga. Kahe kõrge tegelase nägemine ajab laagis tol hetkel viibivad 5000 migranti elevile. Ühe järjekorra juurest teise juurde liikuvate ning naistel-lastel kätt suruvate meeste lähenedes puhkeb pidevalt spontaanne aplaus ning kaameramehed võtavad üles kaadreid, kus mõlemat tänatakse pea pisarsilmil abi eest. Guterrese suust kostab refräänina lause: «Serbia on kriisile eeskujulikult vastanud.»

Meeleolu on laagris üsna hea. Keskseks iseloomustavaks elemendiks on mitut moodi siksakitavad tarad ja nende taga või vahel ootavad inimmassid registreerimist. Kui pass on näiteks kadunud ja tõlki ka parajasti  läheduses pole, võtab see protseduur aega.

Sabasid võib näha veelgi: söögijärjekordi ja transpordi ootajaid. Õnneks on ilm samasugune nagu Eestis parematel suvepäevadel ning inimestel ei tule peale kõige muu kannatada näkku piitsutavat vihma või sumbata poris.

Põhjus, miks tavalised serblased enam bussi või rongiga Preševosse sõita ei saa, on ilmne: kogu transport on selles kohas ainult migrantide äraviimise teenistuses.

Kuna inimesi on aga palju ning bussis või rongis kohti piiratult, tekivadki järjekorrad, ja võib öelda, et suurimad hirmu ja tülid paistavadki Preševos tekkivat eelkõige kahest allikast: kohakaotus järjekorras või transpordist juhuslikult mahajäämine.

Segadust suurendab veelgi see, et väga paljud migrandid ei tea, kuhu neid täpselt viiakse, ning politseinike kõvahäälsed lihtsas inglise keeles antud selgitused asja ei paranda. Teisest küljest paistab enamikul laagris olijaist olevat üsna ükskõik, kustkaudu tee läheb, peaasi, et see otsaga ELi välja jõuab.

Paljude väsinud näoga inimeste keskelt torkab silma 24-aastane reisist üldse mitteräsitud välimusega Elham, kes registreerimist oodates räägib, et põgenes Iraanist, sest on laulja, aga seal ei õnnestunud tal olude tõttu albumit teha.

«Võib-olla lähen Rootsi, sest mu nõbu elab seal, võib-olla aga Saksamaale, ma pole kindel,» räägib neiu. Preševo laagri kohta arvab ta, et siin pole halb, aga väga kaua läheb aega ja segadust on palju, tema ise on oodanud edasiminekut juba terve päeva. Iraanist Serbiasse jõudis Elham oma sõnul viie päevaga.

Süüriast pärit 33-aastane Samir jõudis viie päevaga Türgist İzmirist Kreeka kaudu Makedooniasse ja sealt edasi Preševosse. Laagri tingimuste kohta ütleb mees, et need on head, kuigi teadmatuse tõttu on õhus palju pinget.

«Ma ei tea, kui kaua me (tema ja tema kuus sõpra, perekond jäi mehel koju Süüriasse – K. V.) peame siin ootama. Saabusin eile, aga olen ikka siin ja mingit infot pole. Liiga palju uusi inimesi tuleb peale, võimudel pole piisavalt aega nende kõigiga tegeleda,» räägib Samir.

Samir ütleb veidi üllatavalt, et alles praegu ongi vaja otsustada, kuhu edasi minna. «Üks võimalus on Saksamaa, aga kui tahan perekonda järele tuua, võib see keeruliseks osutuda,» sõnab mees, kes nagu enamik Preševo pagulasi ei taha oma perekonnanime öelda, sest Euroopa on juba liiga käegakatsutavalt lähedal, et mõttetult riskida.

Tema kaasmaalane, nelja lapse ja veel mitme pereliikmega reisiv Buthaeina liigub kindlamalt Saksamaa poole. «Kuulsin, et keegi mu perekonnast on sinna jõudnud, ja lisaks on meelde jäänud, et sakslased on kenad inimesed ja neile meeldivad asüülitaotlejad,» põhjendab oma valikut 37-aastane naine. Preševos on ta oodanud eelmisest ööst saadik, ja nagu välimusestki näha, on juba väga väsinud.

UNHRCi Serbia aru pressiesindaja Šunjići sõnul on ajaajamine Preševos võrreldes varasemaga tegelikult tunduvalt kiirenenud. «Korralduslikul tasandil võttis olukorraga hakkamasaamine alguses mõnda aega. Sinna ei sattunud varem ju peaaegu ühtegi migranti, nii et alguses registreerisid nad esimesi inimesi paberil ja käsitsi. Neil polnud isegi arvuteid, sest sealsel politseil polnud selliseid asju tööks tarviski,» jutustab ta.

Politsei töötab kohapeal ööpäev ringi, näomaskides ametnikud toksivad väsimatult arvutitesse üha uute migrantide ankeete. Seal väljastatav küllaltki lihtsa moega paberike on kulla hinnaga, sest ilma selleta ei pääse Serbiast kuhugi edasi. Šunjići sõnul on Serbia pagulaste vastuvõtuga üldiselt hästi hakkama saanud, kuid raskemad ajad seisavad ees.

«Ma ütleks, et olukord on Preševos praegu üsna viisakas, kuid paranemisruumi on ka palju, eriti arvestades seda, et talv on kohe tulemas,» ütleb ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles