Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Enne olid meil majad, nüüd on telgid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rahvas Dumizi põgenikelaagris. | FOTO: Dāvis Landorfs
Kurdide pešmergavõitlejad suundumas rindele võitlema ISISega. | FOTO: Dāvis Landorfs
Stiilinäide Duhoki lähedal asuvast autovrakist... | FOTO: Dāvis Landorfs
... milliseid leidub sealkandis küllaldaselt. | FOTO: Dāvis Landorfs

Sajad tuhanded kodust põgenenud süürlased peavad sageli langetama võimatuna näivaid otsuseid. Suure osa jaoks neist algab kõik Süüria presidendi Bashar al-Assadi kuritegudest.

Iraak üllatab reisijat mitut moodi – esmalt sellega, kuidas ta välja paistab. Varasel hommikutunnil läheme koos kolleegidega läbi Zakho, väikese ja tolmuse piirilinna riigi kirdenurgas, mis on kuulus õilmitseva Süüria võltspasside äri poolest. Selja taha on jäänud rohkem kui kümnetunnine teekond mööda Türgi künklikke teid ja süürlaste põgenikelaagris on ootamas väga pikk päev. Ometi, kui ma olen kord juba riigis sees, ei saa sundida end silmi sulgema.

Magamise asemel imetlen kaljuste küngaste, võimatult pikkade orgude ning rohekaspruunide varjundite maastikku, millesarnast pole ma näinud kusagil mujal. Lugenud iga päev enesetapurünnakutest, inimröövidest ja sektivägivallast, mis riiki rohkem kui kümme aastat kuni tänaseni vaevanud, tuleb see peaaegu kultuurišokina – Iraak on kaunis.

Mis ei tähenda loomulikult, et aeg-ajalt ei näeks tee peal mõnda põlenud või kuuliaukudega auto vrakki. Neid leidub rohkelt, kuni jõuame Duloki, Iraagi Kurdistani suuruselt kolmandasse linna. Piirkond, mis kannatas koos ülejäänud riigiga kohutavalt Saddam Husseini valitsuse all ning Ühendriikide invasioonile aastal 2003 järgnenud sõjas, on saanud viimased paar aastat elada suhtelises rahus. Kuid see lühike aeg leidis lõpu koos äärmusrühmituse Islamiriik (ISIS) tõusuga.

Hõivanud aastal 2014 suuri alasid Iraagis, üritas ISIS alistada ka riigi kurdidega asustatud territooriumid. Kuigi pealetung tõi endaga kaasa arvukalt veresaunu, suutsid kurdid kaitsta peaaegu kõiki oma alasid. Ent mitmed teised piirkonnad Iraagi Kurdistani kõrval on ISISe kindlas haardes, sealhulgas Iraagi suuruselt kolmas linn Mosul. Viimased poolteist aastat on regioon elanud pidevas sõjaseisus ning lahingumöll kestab edasi, sageli vaid 50–60 kilomeetri kaugusel suurtest asulatest, nagu Dulok.

Seda arvestades on kummaline, et mööda lõunapoolset teed linnast lahkudes nägin esimese asjana silti, mis teatas, et maantee viib Mosulisse. ISISe, meie aja kõige vägivaldsema ja hävituslikuma terroriorganisatsiooni kants on vähem kui kahe tunni autosõidu kaugusel. Suundun Domizisse – suurde UNCHRi (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulasamet) põgenikelaagrisse, mis on Mosulile isegi lähemal kui Dulok ise. Tundub paradoksaalne, et keegi otsiks turvapaika nii lähedal nõnda verejanulisele rühmitisele. Kuid nagu peagi laagris viibivatelt põgenikelt teada sain, ei ole see ISIS, mille eest suurem osa neist pageb.

Enamikule Domizi telkides elavatele põgenikele – nii nagu 200 000 ülejäänule Iraagis viibivale süürlasele – ei saa Islamiriik olla põhioht sel lihtsal põhjusel, et nad tulid siia varem, kui grupeering üldse loodi. Loendamatud süürlased olid jooksus juba kaua aega enne seda, kui ISISe julmus rahvusvahelise tähelepanu pälvis.

Sõjast lõhki kistud riigis on palju ohte. Ent kui küsida põgenikelt põgenemise põhjuste kohta, kerkib pidevalt esile president Bashar al-Assadi nimi.

«Assad on esmane vaenlane,» sõnastab selle 20ndates eluaastates Süüria mees Amchad. Amchad tuleb võitluses ühest vähim kannatada saanud piirkonnast. Kui Süürias puhkes sõda, ei mõelnud ta jalamaid lahkuda. Aga nagu ta ütleb põgeniketelgis väikse tütre järele vaadates, sai tal kolmandaks sõja-aastaks villand. «Sõda muutis elamise väga raskeks – ei olnud toitu ega raha,» selgitab ta.

Märtsis 2013 – ajal, mil Süüriaga piirnevad riigid tajusid eriti suurt põgenikelainet – põgenes Amchad laste, naise ja vanematega Iraaki. Erinevalt mõnest teisest peavarju pakkuvast riigist tohivad põgenikud Iraagi Kurdistanis seaduslikult töötada. Lõpuks leidis ta rakendust taksojuhina, mille tulemusel on perekonna olukord natuke paranenud. Amchad ei kurda ja ütleb, et olukord UNCHRi laagris pole paha. Ent kui asjaolud muutuvad paremaks, tahaksid nad minna tagasi Süüriasse, lisab ta kohe. «Seal olid meil majad. Siin on meil telgid.»

Mõned põgenikud ja nende perekonnad on saanud režiimi brutaalsust tunda veelgi otsesemalt. Üks neist on Hekar, 24-aastane pikka kasvu pehmeloomuline mees. Hekar on elanud Domizis koos naise ja tütrega nüüdseks pea kolm aastat. Enne sõda õppis ta ühes riigi suuremas ülikoolis inglise keelt. Ta meenutab, kuidas 2011. aasta kevadel puhkesid Süüria suuremates linnades rahvusvahelisest araabia kevade liikumisest innustatud meeleavaldused. Valitsusväed vastasid aktivistide vägivaldse allasurumisega, avades tihti tule relvastamata rahvahulga pihta.

Sõda omandas väga isikliku tooni aastal 2012, kui ühe pealinnas Damaskuses toimunud protesti ajal arreteeris valitsus Hekari nõbu. «Nad piinasid teda,» räägib Hekar. «Ta oli neli kuud kohutavates tingimustes vangis.»

Hekar ise pidi pärast bakalaureusekraadi saamist aastal 2011 teenima 18 kuud sõjaväes. Kuid kiirelt laienevas sõjas ei meeldinud talle sugugi mõte saada kahurilihaks – või väljavaade seista lahinguväljal vastamisi sõprade või perega. «Teadsime väga hästi, et armee tulistab ja tapab inimesi,» ütleb ta.

Assadi sõjavägi vajas aga uusi sõdureid ning Hekarile oli jäänud sama valik, mis loendamatutele teistele noortele Süüria meestele pärast konflikti puhkemist. «Assadi väed tulid palju kordi minu majja. Otsustasin Süüriast lahkuda ja minna Iraagi Kurdistani. Jäänuksin ma kohale, oleks mu valik olnud kas saada tapetud või hakata ise tapjaks.»

Näod reedavad stressi ja ärevust, isegi hullumist ja valu. Kui puuduks ümbritsev, võiks peaaegu arvata, et ilmselget ebamugavust tundvad inimesed on vägivallaohvrid. Ent pildid, millest ma kõnelen, pärinevad Süüriast tuhandeid kilomeetreid eemal asuvast kohast. Need kujutavad inimeste reaktsiooni Assadi režiimi ohvreid kujutavatele fotodele, mis pandi sel sügisel üles ÜRO peakorterisse New Yorgis – meenutuseks töötajatele, et nad «ei vaataks Süüriast mööda».

Piltide autor on Süüria armee ülejooksik, keda tuntakse ainult koodnime Tseesar all. Ta on sõjaväefotograaf, kes hakkas salaja dokumenteerima Assadi režiimi sooritatud jõledusi ning smugeldas pildid riigist välja, et ülejäänud maailm saaks olla toimuva tunnistajaks.

Kuigi enne Tseesari tööd oli režiimi tegude kohta juba palju raporteid ja tõendeid, annavad tema materjalid kõige laiahaardelisema sissevaate Bashar al-Assadi halastamatusse tapamasinasse. Pole ime, et ÜRO tööajad reageerisid piltidele just nii. Tseesari tehtud pildid kujutavad inimesi, keda põletatakse, näljutatakse, kellele antakse elektrilööke ning piinatakse veel kümnel moel. Mõnel on kehal sigaretijäljed, teisel happearmid.

Nimetada neid pilte võigasteks ei ütle nende kohta midagi. «Ma ei ole kunagi näinud pilte kehadest, mille kallal pannakse toime selliseid kuritöösid – välja arvatud fotod natsirežiimist…» lausus Tseesar ise Ühendriikide Kongressi ees. «Minu tööeetika ja moraal, minu usk ei lubanud mul vaikida kohutavatest kuritegudest, mida nägin.»

Emma Beals, Süüria konflikti laialt kajastanud Uus-Meremaa ajakirjanik, kes on käinud ka kohapeal, kirjutab mulle e-kirjas, et tema hinnangul tuleks Assad Süüria tohutute kannatuste eest igal juhul vastutusele võtta. «Piinamine ja brutaalsus Süüria vanglates nii konflikti ajal kui ka enne seda on mänginud otsustavat osa sõjajulmuses,» ütleb ta.

Tohutuid inimkaotusi pole põhjustanud üksnes Süüria kinnipidamisasutustes režiimi vaenlasteks kuulutatud inimeste kallal toime pandud vägivald. Tiheda asustusega aladel on dokumenteeritud lõhkeainega segatud teraskomponentidest – näiteks naelad – koosnevate tünnipommide valimatut kasutamist. Sageli vallandab selline pomm hiiglasliku migratsioonilaine.

«Nüüdseks on tünnipommid üle riigi inimeste kaela sadanud juba aastaid – tabades haiglaid, koole ja elamurajoone, tappes ja vigastades sadu tuhandeid tsiviilisikuid,» selgitab Beals. «Tsiviilisikute ründamine on muutnud hiiglaslikud alad mässuliste kontrolli all olevast Süüriast elamiskõlbmatuks ning lõviosa põgenevaid süürlasi põgeneb just selle valimatu pommitamise eest.»

Ta lisab, et tsiviilelanike vastu on kasutatud ka süüterelvi ja klooripomme, kõige märkimisväärsema näitena Ghoutas 2013. aasta lõpul.

Ehkki Assadi režiimi teod on hästi tõendatud ja laialt teada, on rahvusvaheline retoorika Süüria kriisi lahendamise kohta ISISe tõustes väidetavalt muutunud – terrorirühma oht läänemaailmale varjutab Assadi kuriteod. Võib-olla parim näide sellest on parasjagu toimuv Ameerika presidendidebatt, kus kandidaatide välispoliitilistes programmides domineerib küsimus, mida teha ISISega.

Päevil pärast jubedaid terrorirünnakuid Pariisis – mille eest võttis vastutuse ISIS – avaldas ajakirjanik Nicolas Henin The Guardianis arvamusartikli. Henin on prantslane, kuid võib-olla veelgi tähtsam on asjaolu, et ta oli Süürias ISISe käes pantvangis – enne kui suutis põgeneda. Hoolimata sellest, et ta kannatas isiklikult rühmitise hirmuvalitsuse all, on tema väitel lääneriikidel Süüriat puudutavas asjad vales järjekorras.

«Rühmitis (ISIS) on väärastunud, selles pole mingit kahtlust,» kirjutas ta. «Aga pärast kõike, mis minuga juhtus, ei tunne ma ikka, et ISIS oleks kõige tähtsam. Minu meelest on tähtsaim Bashar al-Assad.»

Mõned eksperdid on juhtinud tähelepanu sellele, et peapõhjus, miks kujutame ISISest ette suurema ohuna, võib olla lihtne: Assadi režiim üritab oma kuritegusid varjata, sellal kui ISIS reklaamib enda omi veebis.

Beals märgib aga, et konflikti ebatäpsel kajastusel läänes võivad olla pikaajalised tagajärjed. «Võimatu on likvideerida ISISt, tegelemata Assadi probleemiga,» väidab ta. «Ehkki ISISe kuriteod on barbaarsed ja nendega peab tegelema, ei ole nad tapnud, vigastanud ega pagendanud ligilähedaseltki nii palju inimesi kui Süüria valitsus ja tema väed,» ütleb Beals. «Järjepidev protest inimõiguste rikkumise, koleduste ja sõjakuritegude vastu aitaks kindlasti tuvastada Assadi kui kahest kurjast hullemat.»

«Ühekülgne meedianarratiiv, lääneriikide vahelesegamine ning selge moraalne järjekindlusetus on äärmusrühmitustele võimas värbamisrelv,» lisab ta.

Mõnes mõttes on Domizi põgenikelaager suvalise Lähis-Idas asuva «pärisasula» mudel. Kuigi põgenikele antav elatusraha on ainult umbes 30 eurot inimese kohta kuus, on nad pannud püsti kioskid, toidukohad ja mõne habemeajamistöökojagi. Laste jaoks on kool, kus õpetab Hekar ja mida peavad üleval rahvusvahelised annetajad ja põgenikud ise.

Peale selle on «asum», milles elavad vallalised mehed, kes on tulnud Iraaki pereta. Külastan mõne noore kuti telki – põrandal vedelevad riided, ümberringi kuulsate Euroopa jalgpalliklubide märgid.

Mõnel veab rohkem. Laagri teises osas räägin endavanuse mehega Süüria linnast Al-Hasakah’st, kes leidis tulevase naise Iraagis – naine on samasugune põgenik nagu ta isegi. Muidugi peeti ka pulmad Domizi laagris. «Meil oli väike pidu ja puha,» naerab ta.

Domizile annavad näo veel kaks omadust: külalislahkus ja oht. Kui uurin võimaluse kohta öö laagris mööda saata, on keegi UNHCRi turvameeskonnast – endine Briti sõjaväelane – plaanile vastu. Ehkki enamik laagriasukaid on põhimõttelised ISISe-vastased, võib nende hulgas leiduda poolehoidjaid ja salaluurajaid.

Ideoloogiat kõrvale jättes võib mängida rolli kõikehõlmav vaesus – kuigi puudub võimalus selles veenduda, hoiatatakse meid korduvalt, et ISIS on nõus maksma välismaalase eest mitu tuhat dollarit. Turvaekspert ütleb, et inimröövi laagrist ei saa välistada.

Sellegipoolest on absoluutne enamik Domizi asukatest heatahtlikud. Hoolimata sellest, et suurem osa tuleb vaevu ots otsaga kokku, kutsutakse mind kogu aeg ajutistesse kodudesse teed jooma, einestama ja pikalt lobisema. Tegemata numbrit sellest, et mõistame üksteist napilt paarikümne sõna piires.

Üks Euroopa abitööline räägib mulle, et ükskord keeldus ta moslemite püha kuu ramadaani ajal põgeniku pakutud veest, sest teadis, et moslemid paastuvad. «Kui ma seda neile selgitasin, vaatas perekonnapea mind, nagu oleksin peast soe,» meenutab ta naerdes. «Ta ütles, et tema paastub, sest on moslem. Aga miks peaks mina sellepärast janu kannatama?»

Nagu pea igal pool piirkonnas, on põgenikelaagriski tunda võimaluste puudumist ja ebakindlust tuleviku suhtes. Suurel osal põgenikest läheb Domizis paremini kui Süürias, sest pole ohtu, et iga hetk võib nende maja kohal plahvatada tünnipomm – ent see ei ole väga kõrge mõõdulatt. Iraak on sõjas ISISega, poliitiliselt ebastabiilne ja sügavalt killustunud. Alati on õhus uue vägivallalaine oht.

Kui võtan viimase paari nädala jooksul Hekariga uuesti ühendust, ütleb ta, et Iraagi Kurdistani ähvardavad praegu mitmesugused ohud – alates autopommidest ning lõpetades kiratseva majandusega. Ta räägib, et temal läheb tänu õpetajatööle hästi, kuigi palk on väike ja võib vahel hilineda. «Kuid ma olen mures tuleviku pärast,» lisab ta.

Hekar elab endiselt telgis Domizis, kuid laager olevat palju muutunud: peaaegu kõik noored inimesed on lahkunud Euroopasse. Sõda lahutas Hekari perekonna, kuid ka tema viis venda ja üks õde on leidnud tee Saksamaale ja teistesse Euroopa riikidesse.

Meenutades oma paari Domizis veedetud päeva, mäletan end mõtlemas, et inimene suudab telgis elada ainult natuke aega. Hekari ja arvutute teiste noorte jaoks, kellelt sõda röövis väärika elu ja kes pole enam omaenda saatuse peremehed, on see võib-olla põgenikurolli kõige piinarikkam osa. Tulevik Euroopas – ükskõik kui ebakindel – pakub neile rohkem kui see meeleheite eeskoda.

Hekar ütleb mulle, et ohtudest hoolimata on ta mõtelnud proovida teekonda Euroopasse. «Ma tahaksin uuesti liituda perega ja et mina ja mu naine saaksime õpingud lõpetada. Siin Lähis-Idas pole tulevikku,» lausub ta. «Aga ma ei saa riskida oma naise ja tütre eluga.»

Süüriast pagenuna on Hekar – nagu nii paljud teisedki põgenikud – sunnitud tegema järgmise võimatu valiku. Ainult üks asi on selgemast selgem: kojuminekut ei tule seni, kuni Assad jätkab sõda.

Tagasi üles