/nginx/o/2018/09/24/11442064t1hb42a.jpg)
«Ta suudles teda – see on kutse seksile,» jääb varjupaigataotleja vastus õhku rippuma. Juhendaja naeratus kipub kaduma, nõutakse selgitust.
Norras korraldatakse naistevastase vägivalla, eriti vägistamiste ennetamiseks migrantidele kursusi, et õpetada neile tavasid riigis, mis võib neile tunduda üllatavalt liberaalne.
Nende kursustega tehti algust mitu aastat tagasi, kuid eriti päevakajaliseks sai see teema pärast aastavahetuse järel Saksamaalt Kölnist saabunud kaebuste massi selle kohta, kuidas araabia ja põhja-aafrika päritolu mehed naisi ahistasid.
Sel konkreetsel hommikul niheleb Ha pagulaskeskuse väikese ruumi toolidel tosinkond süüria ja sudaani päritolu varjupaigataotlejat. Kardinad tõmmatakse ette ja puhurist tuleb sooja õhku, kuid osalejad jätavad jakid selga.
«Kuid kui ta on purjus, kuidas saan ma olla kindel, et ta minuga magada tahab?» pärib sudaanlane.
«Selle kursuse mõte on rääkida riskiolukordadest, mis võivad tekkida seoses vägistamiste ja seksuaalrünnakutega,» selgitab vestlust juhtiv Linda Hagen norra keeles, mille tõlk paneb ümber araabia keelde. «Me vajame teie abi, et saaksime koos sellistele olukordadele jälile.»
Mis on armastuse ja seksi erinevus? Mis mõtteid tekitavad need näidatavad pildid naistest, üks paljaste õlgade ja teine kaetuna? Kas vägivalla kasutamine võib olla õigustatud? Kuidas saada aru, et naine on seksiga nõus?
Osalejad pakuvad välja stsenaariume, kus kultuurierinevused võivad põhjustada arusaamatusi. Vaikselt hakkab grupp sulama ja rääkima.
«Kui ta tahab minu poole tulla, tähendab see nõusolekut,» ütleb üks süürlane.
«Kuid kui ta on purjus, kuidas saan ma olla kindel, et ta minuga magada tahab?» pärib sudaanlane.
«Kui ta ütleb ei, ei tee ma midagi vastu tema tahtmist,» on kolmas mees kindel.
Selles, et kursus on kasulik, paistavad olevat ühel meelel kõik osalejad.
«Minul pole probleemi, sest ma tulen avatud linnast ning minu õde ja ema on siinsete naistega väga sarnased,» räägib 42-aastane süürlane, kes palub enda kohta kasutada pseudonüümi Mikael Homsen. «Kuid mul on sõpru, kes tulevad teistsugusest kultuurist, väga rangest perekonnast. Nende jaoks tähendab ükskõik milline naise paljastatud kehaosa seda, et ta tahab seksida.»
Kursust korraldab Hero-nimeline erafirma, kes peab 40 protsenti Norra pagulaskeskustest. Vajadus sellise õppe järele saab näitlikustatud, kui näidatakse tavapäraselt keskkooliõpilastele mõeldud videot täies hoos peost.
Kaks teismelist vaatavad teineteist ja suudlevad. Poiss tirib ilmselgelt vindise tüdruku ülakorruse tuppa ja paneb ukse seestpoolt lukku. Poiss läheb tüdrukuga järjest füüsilisemaks, hoolimata viimase vastupanust. «Ei tähendab ei,» teatab klipp lõpetuseks.
Pagulaskeskuse grupis saadavad klippi aga erinevad reaktsioonid osalejailt.
«Ta hanitas tüdrukut, kuid tüdruk pidanuks ka olema kindel ja ütlema ei ning mitte minema poisiga ülakorrusele,» märgib üks.
«Kui tüdruk mind suudleb, siis ma arvan, et ta tahab minuga magada,» lausub teine.
Linda Hagen sekkub ja selgitab: «Norras on täiesti tavapärane kallistada, üksteise ümber põimuda, tantsida väga lähestikku, ilma et see ilmtingimata viiks suguühteni.»
«Kõik on nõus, et vägistamine on halb,» räägib Hagen pärast AFP-le. «Kuid on palju halle alasid, olukordi, mida mõista on pisut keerukam… See probleem võib meil kõigil tekkida.»
Hero kursused algasid pärast aastatel 2009–2011 Stavangeri linna raputanud välismaalaste sooritatud vägistamiste lainet.
«Me kutsume [pagulaskeskuse] elanikke, nii naisi kui ka mehi, arutlema kultuurinormide üle ja võtma vastutust, kui nad midagi näevad,» räägib Hero direktor Tor Brekke. «See pole imevalem, suures osas on see vaid dialoogiks ruumi tegemine.»
Kõigil on mõttes Kölni intsidendid: 766 kaebust politseile, neist 497 seksuaalrünnakuist, milles politsei süüdistab araabia ja põhja-aafrika mehi.
«Minu arvates pole need mehed, kes seda tegid. Need on loomad. Need on haiged inimesed,» ütleb 42-aastane süürlane Sulaiman Adel.
«Me tahame, et Saksa võimud ütleksid, kes täpselt seda tegid, mitte ainult seda, et nad on varjupaigataotlejad,» lisab 35-aastane süürlane Shero Demir. «Nad tuleks kohe maalt välja saata riiki, kust nad tulid. Nad ei saa siin elada.»