Europarlamendis töötav eestlanna Elina Viilup sai Zaventemi lennujaamas juhtunust teada täna hommikul kella üheksa ajal, kui kuulis raadiost uudist, enda sõnul ta kohe väga suurt kõhedust ei tundnud.
OTSE BRÜSSELIST: inimesed tänaval puhkesid nutma
«Maelbeekist sain trammis teada,» jätkas Viilup, sel korral oli infoallikaks belglannast sõbranna postitus WhatsAppis. Ta tunnistab, et kui esimesed uudised lennujaamast talle hirmu nahka ei ajanud, siis pärast esimesest metrooplahvatusest kuulmist valdas ka teda hirm.
Tööle üritas Viilup minna, aga sinna ei pääsenud enam sisse, sestap tuli ta tagasi koju. Tema abikaasa on samas praegu siiski tööl ja tütar koolis.
Suhtekorraldusbüroos töötav rumeenlanna Camelia Enachioiu otsustas teel tööle, et jätab sinna siiski minemata. «Kui pomm Maelbeeki metroopeatuses plahvatas, olin ma teel tööle, Montgomery jaama lähedal,» kirjeldas ta Postimehele. «Inimesed vaatasid oma telefone ja ühel hetkel hakkasid mõned naised nutma. Ma arvan, et see oli see aeg, kui plahvatus oli just toimunud.»
«Inimesed vaatasid oma telefone ja ühel hetkel hakkasid mõned naised nutma. Ma arvan, et see oli see aeg, kui plahvatus oli just toimunud.»
Suvalised inimesed tänaval hakkasid omavahel üksteisega rääkima, mõned aga ruttasid kiiresti Montgomery jaama poole. Enachioiu oletab, et tööle. Tema ise otsustas tööle mitte minna, võttis vaba päeva ja naasis koju. «Olukord tundub segane,» sõnas ta. «Igal pool on politseiautod.»
Rumeenlanna tunnistas, et on šokis. Kuigi terrorihäiret on Brüsselis korduvalt antud varemgi, on seekordne tunne tema sõnul siiski hoopis teine. «Nüüd on midagi reaalselt juhtunud. Inimesed on surnud. Viimane kord oli vaid häire, ohvriteta,» põhjendas ta.
Viilupi sõnul on praeguseks tühjendatud kõik suured raudteejaamad, samuti ei liigu enam trammid.
Üks anonüümselt Postimehega rääkinud eestlane Brüsselis võttis europealinnas valitseva õhkkonna kokku sõnaga: «Chicago.»