Indoneesias Sumatra saare edelatipus asuv Banda Aceh on linn, mille elanikud said kümme aastat ja üks päev tagasi näha hirmutavat vaatepilti, mida ei sooviks kellelegi – nende kerge konstruktsiooniga kodude poole sööstva tsunami kuni 30-meetriseid laineid. Enne uputust oli toimunud tugev maavärin, mille epitsentrile lähim linn oli samuti Banda Aceh.
Purustuste hulk oli enneolematu, tsunami pühkis Aceh’ regioonis terved külad maamuna pealt ning surma sai sealkandis ligi 130 000 inimest. Esialgne hinnang – 5400 ohvrit – osutus kaugelt liiga tagasihoidlikuks.
Looduskatastroofist mõjutatud riikide valitsused hakkasid kohe tegutsema – otsima rusude vahele jäänud võimalikke ellujäänuid ning organiseerima puhkusepiirkondadesse lõksu jäänud inimestele koju pääsemise võimalusi. Samal ajal asutasid end risti vastupidises suunas liikvele päästjate meeskonnad üle maailma.
«Kõikidel suurtel katastroofidel on kalduvus juhtuda riigipühadel või nädalavahetustel,» sõnab nüüd, kümme aastat hiljem Eesti päästemeeskonna 11-liikmelise meeskonna ridades toona Sumatral katastroofiohvreid abistamas käinud meditsiiniõde Anu Raisma.
Et aastalõpp oli ligi, sujus päästemeeskonna lähetamine vaevaliselt. 29. detsembri, kolmapäeva õhtul võttis Eesti valitsus vastu otsuse, et päästjad saadetakse Indoneesiasse. Seejärel oli meeskonnal poolteist tööpäeva aega varustus kokku ajada, sest reedel oli juba vana-aastaõhtu ning sellele järgnes nädalavahetus.
Esmaspäeval sai Eesti päästemeeskonna aegade esimene missioon alata ning meeskond ja 7,5 tonni varustust (mille hulgas on muide terve meeskonna söök ja jook kogu missiooni ajaks, sest päästjad ei saa sellega riskida, et neid tabab keset missiooni mõni kohalikust toidust tulnud tervisehäda) sõitis Hollandi sõjaväe jäises transpordilennukis Hollandisse. Seal võttis meeskonna pardale Indoneesiasse humanitaarabi viiv lennuk.
Pärast kümmet Bangkokis oodates veedetud tundi maandusid nad lõpuks Põhja-Sumatra keskuses Medanis. Sealt omakorda tuli jõuda katastroofipiirkonda, mis poleks teab mis raskus, kui teed poleks hävinud ja igasugune liiklus katkenud. Nii jäigi üle «hääletada» – eestlased kauplesid end Medanis kahe USA sõjaväe transpordilennuki pardale.
«Ainuke natuke kõhe hetk oli Banda Aceh’sse saabumisel. Õhuliiklus oli seal täiesti koordineerimata, lennukid tõusid ja maandusid mitte kellegi juhtimisel, vaid piloodi silma järgi. Ka olid varem kõlanud kuuldused, nagu oleks lehm samal lennurajal ühe maanduva lennuki teele ette jalutanud, mille peale piloot sõitnud rajalt välja. Kui meie lennuki rattad maad puudutasid, oli kergendus küll,» sõnab Raisma.
Eesti meeskonna saabumisel olid peatänavad juba jõutud puhtaks teha, kuid kõrvaltänavad olid endiselt rusuhunnikuid täis. Kus veele oli mingi takistus ette tulnud, tekkisid risulaamad – katuseplekist, pilbastest, autojäänustest ja muust materjalist kuhjatised.
«Kui me seal liikusime, oli tunda, et prahi all on veel hukkunuid peidus – nina ütles selle ära,» meenutab Raisma.
Terves linnas koristati ja päevast päeva tuli rusude vahelt välja üha uusi ohvreid, kes püüti Sumatral kiiresti maha matta.
«Kui Tais ja mujal identifitseeriti hukkunuid, siis Sumatral ei identifitseeritud kedagi – nad maeti kõik maha. Põhjus oli see, et seal ei olnud turiste,» räägib Raisma ja lisab, et Banda Aceh’ elanikud nägid katastroofi tagajärgede likvideerimisega väga palju vaeva ega jäänud ootama, kuni neid aidatakse. «Kui ma kümme kuud hiljem Port-au-Prince’i jõudsin, siis nad kükitasid ikka oma rusuhunnikute kõrval,» toob ta näite vastupidisest suhtumisest.
Esimene asi, mida Raisma aga Banda Aceh’sse jõudes oli näinud, oli 25 000 hukkunuga ühishaud, mida buldooser parasjagu kinni ajas. Selle kõrval asus 50 000 surnuga juba kaetud haud. Eestlaste ära tulles täitus kolmas selline.
Saabumispäev oli üks väheseid, mil eestlastel oli veidi aega ringi vaadata, sest pool meeskonda oli veel teise lennukiga järele tulemas. Raisma sõnul vaatasid nad kõigepealt üle haigla ja siis piirkonna.
«Mere ääres oli olnud majade rägastik – ees, taga ja kõrval, nii kaugele, kui pilk ulatub. Nüüd olid neist järel ainult vundamendid. Valitses täielik vaikus. Aga see tunne oli alles, et siin on äsja elatud, et siin olid äsja inimesed olnud nii kaugele, kui silm ulatub,» sõnab Raisma.
See oli ka üks väheseid hingetõmbepause kuni missiooni lõpuni, sest tööd jätkus lõputult.
«Kohale jõudes selgus, et meie tööpaigaks on haigla, kus pole üldse meedikuid ja on kohutavalt palju haigeid: kõik koridorid, palatid ja isegi siseõue katusealused on patsiente pilgeni täis. Olukord oli üsna masendav,» sõnab Raisma. Varem oli seal haiglas töötanud kolm kohalikku arsti, pärast tsunamit nad aga välja ei ilmunud ja tänaseni pole teada, kas nad hukkusid või põgenesid. Välisabi päästemeeskondade saabumiseni töötasid haiglas vaid mõned kohalikud õed.
«Tsunamis sai palju inimesi kohe hukka, need kes olid raskelt vigastatud, surid tõenäoliselt esimeste tundide või päevade jooksul pärast tsunamit lihtsalt abi puudumise tõttu. Need, kes olid vähem viga saanud, jäid ellu, ja kui nad olid abi ka saanud, oli neil eriti hästi läinud. Sellegipoolest oli abivajajate hulk enneolematu,» ütleb Raisma.
«Neid vigastusi oli kohutavaid: käsi ära raspeldatud, jäsemed läinud, tükid väljas. Haavad olid väga paljudel hullusti hapuks läinud, nakkus oli sees. Kõige rohkem ravisime haavu. Tsunami pärast oli enamasti kahte tüüpi probleeme. Üks oli aspiratsioonipneumoonia ehk selle sogase vee hingamisteedesse tõmbamisest sattus vesi kopsu ja põhjustas põletiku,» sõnab Raisma. Välja hakkasid sellised haigused lööma umbes nädal kuni kümme päeva pärast katastroofi.
«Teine oli teetanus – kuigi Tartu või Tallinna intensiivis on olnud mõni teetanusejuhtum, on see haigus Eestis haruharv. Seal oli neid aga palju – indoneeslased on ju vaktsineerimata,» ütleb Raisma ja lisab, sealne töö oli väga tänuväärne, sest patsiendid paranesid rasketest haigustest ja vigastustest uskumatult kiiresti.
«Põhjus on selles, et nad on nii üdini ravimata, sest seal on ainult tasuline meditsiin ja indoneeslane on üldiselt vaene. See tähendab, et kui ta on haige, siis ta väga suure tõenäosusega sureb lihtsalt ära,» räägib ta ja lisab: «Välitingimustes teetanust ravida… Kui mäletan õigesti, jäi 14st ellu seitse – see on täiesti uskumatu protsent.»
Paranes ka paarikümneaastane naine, kelle seisund oli olnud üliraske – tema kopsudes polnud hingamiskahinat peaaegu üldse kuulda. «Mul oli täiesti kindel tunne, et hommikut ta ei näe, aga ta ei olnud järgmiseks päevaks surnud, vaid hakkas hoopis paranema – ta reageeris antibiootikumidele nii uskumatult kiiresti. Ma ei usu, et see Eestis niimoodi oleks läinud, kuigi ravitingimused on paremad,» räägib Raisma.
Kuuldused Eesti meedikute oskustest jõudsid isegi nii kaugele, et ühel hetkel toodi nende kui imearstide juurde sünnist saati pime tütarlaps ja teisel juhul aastaid voodihaige olnud inimene, kuid need imed jäid sündimata.
Ka jäi Sumatras kasutamata hulk humanitaarabi, mida mitmed riigid sinna olid saatnud.
«Humanitaarabikeskuses Medanis olid metsikud asjade hunnikud ja see, millist saasta sinna saadeti, on kohutav. Tekkis tunne, et teele pandi kõik, mida endal vaja ei läinud. Keegi rääkis, et oli kuskil kuhjas näinud rinnaimplantaate. Rääkimata lääne riietest, mida seal mitte keegi selga ei pane ja mis veel siis, kui me ära tulime, kuskil hunnikutes mädanesid. Hale vaadata, kuidas tahe hea olla risustab teiste elu,» ütleb Raisma.
Eestlased sõitsid koju tagasi 23. jaanuaril. Algul läks reis taas pöidlaküüdiga Kuala Lumpurisse ja sealt juba liinilennuga koju. Eesti päästemeeskonna esimene missioon kestis 24 päeva ja abi anti 678 patsiendile.