Parempopulistlike parteide tõus Põhjamaades näitab valitsusparteide tegemata tööd ja on märk demokraatia toimimisest, leidis kolmapäeval Tartus rahvusvahelisel parempopulismi levikut käsitleval konverentsil «The Impact of the Populist Radical Right in Northern Europe» ettekande pidanud Rootsi politoloog Ann-Cathrine Jungar.
-Kuidas ja millal algas Rootsi Demokraatide populaarsuse kasv?
Rootsit peeti pikka aega erandlikuks, kuna seal ei olnud parlamendis ühtegi parempoolset populistlikku parteid. Kuid see muutus 2010. aastal, mil Rootsi demokraadid said viis protsenti rahva häältest ja kahekordistasid oma toetust 2014. aasta valimistel.
Algul saatis Rootsi Demokraate edu ainult teatud piirkondades, eelkõige Lõuna-Rootsis. See algas millalgi 2002. aasta paiku, ent on sellest ajast üha kasvanud. Kuid miks mitte varem?
Rootsi parteisüsteem on olnud üsna polariseeritud, aga kui Fredrik Reinfeldtist (2003. aastal – M. P.) konservatiivide juht sai, liikus partei poliitilisele tsentrumile palju lähemale. Sellega tekkis Rootsi parteimaastikul koondumine, mis jättis Rootsi Demokraatidele vaba niši. See on üks võimalik seletus.
Rootsi Demokraadid on kindlustanud endale ka immigratsioonivastasuse niši, kuna teised parteid koondusid liberaalsete seisukohtade taha. Nad on monopoliseerinud immigratsioonivastasuse.