Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

AJA PEEGEL: Pearl Harbor – rünnak, mis ei unune

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Põlev USA lahingulaev West Virginia Pearl Harbori sadamas pärast jaapanlaste üllatusrünnakut. | FOTO: U.S. Navy/National Archives/Reuters/Scanpix

Plaan Ameerika Ühendriikide kaitstuima sõjasadama ründamiseks 7. detsembril 1941 ehk «Operatsioon Z» ei sündinud üleöö. See oli Vene-Jaapani sõjas karastuse saanud ja Ühendriikides mereväeatašeena teeninud Jaapani admirali Isoroku Yamamoto juhtimisel koostatud juba varem.

Ameerika sõdurid jätmas hüvasti Pearl Harbori rünnakus langenud relvavendadega. | FOTO: U.S. Navy/National Archives/Reuters/Scanpix

Igal sõjal on eellugu ja nii ei sündinud ka Jaapani soov Aasias impeeriumit laiendada tühjalt kohalt. Juba 20. sajandi alguses ei pidanud Jaapan oma toonast positsiooni vääriliseks, andes pahameelest märku ka pärast Esimest maailmasõda Versailles’i konverentsil.

Jaapanlasi häiris lääneriikide üleolev suhtumine ning nad leidsid, et Jaapanit ei kohelda lääneriikidega võrdselt. Õigus omada kolooniaid pidi andma Jaapanile lääneriikidega võrdse staatuse.

Sisemine kriis tõi Jaapanis kaasa radikaalsete poliitikute esiletõusu ning nende hoiak muutus aastatega üha riskialtimaks. Kui Jaapan tungis 1931. aastal Hiinasse ja kuulutas seal välja Mandžukuo nukuriigi, protestisid lääneriigid küll selle vastu, kuid mingeid sanktsioone sissetungile ei järgnenud.

Agressorit pidanuks karistama Rahvasteliit, kuid ükski riik polnud valmis Jaapani vastu sõtta astuma ega Jaapanile rasketes majandusoludes majandussanktsioone kehtestades end ohvriks tooma.

Sissetung Mandžuuriasse oli Jaapanile ka majanduslikult kasulik ning see sillutas teed veelgi imperialistlikumale välispoliitikale. Jaapan lubas küll Aasiat aasialastele, kuid jaapanlased pidid olema teistest võrdsemad.

Selleks et piiratud inimjõudude ja maavaradega riigist saaks suurjõud, pidi Jaapan lääneriigid välja tõrjuma Hiinast, Indo-Hiinast, tänapäeva Malaisiast, Myanmarist, Indoneesiast, Filipiinidelt ja mujaltki. Eriti olulised olid jaapanlaste jaoks Kagu-Aasia naftavarud.

Jaapanlased olid veendunud, et USA ei luba neil vastulööki andmata edasi tungida. Veelgi enam, jaapanlased ei uskunud, et ameeriklased lubaksid neil saada suurjõuks.

«Kuigi jaapanlased mõistsid, et nad on Ühendriike sõtta õhutades hukule määratud ja Ühendriigid valivad lõpuni võitlemise tee, tundsid nad, et nad on hukule määratud ka ilma sõjata,» kirjutavad ameeriklased Stephen E. Ambrose ja Douglas G. Brinkley Ameerika välispoliitikat analüüsivas raamatus «Rise to Globalism».

Sõjasündmused Euroopas andsid Jaapanile Vaikse ookeani piirkonnas tegevusvabadust. Ainult Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid olid piisavalt tugevad, et seal Jaapani sekkumist takistada.

Esimesega neist sõlmis Jaapan 1941. aasta aprillis ehk kaks aastat pärast Halhõn goli lahingut viieks aastaks mittekallaletungilepingu. Juba varem Ÿ– 1940. aasta septembris – oli Jaapan liitunud kolmikpaktiga, kuhu kuulusid Saksamaa ja Itaalia, kes lubasid üksteist vastastikku toetada, kui keegi neist peaks rünnaku alla sattuma. Seejuures soovis Saksamaa Jaapani võimalikult kiiret sõttaastumist Nõukogude Liidu vastu.

Saksamaa sissetung Nõukogude Liitu 1941. aasta juunis tähendaski jaapanlastele keerukat dilemmat. Mitmed mõjukad sõjaväejuhid pooldasid Nõukogude Liidu ründamist Siberis. Teised aga arvasid, et keskenduda tuleks Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidele, kes nüüd Euroopas vabamalt hingates saavad paremini kaitsta oma huve Vaikse ookeani piirkonnas.

Lõpuks otsustati kiiresti lõunasse tungida, kuna tunti, et varasem oht põhjast on Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja tõttu väga ebatõenäoline. Seda tehes arvestasid jaapanlased võimalusega, et Ühendriikidega võib puhkeda sõda.

Jaapanlased otsustasid läbirääkimisi ameeriklastega sõja ärahoidmiseks võimalikult kaua venitada. Ka ameeriklased soovisid oma jõudude tugevdamiseks aega võita ja kui Jaapan tungis tol ajal Prantsusmaa kontrolli all olnud Indo-Hiinasse, siis Ühendriikide poliitikud ei reageerinud, kuigi tollaste arvamusuuringute järgi pooldas avalikkus seal sekkumist isegi siis, kui see tähendanuks Ühendriikidele sõtta astumist.

Küll aga külmutasid Ühendriigid Jaapani varad ning majandusblokaadiga liitusid mitmed teisedki riigid. Eesmärk oli takistada Jaapanil osta naftat, terast ja muud sõjaks vajaminevat ning sundida Jaapan taganema oma impeeriumi laiendamise plaanidest.

Jaapan tundiski sisseveokeelu tõttu suurt koormust, kuna riigi majandus sõltus peaaegu täielikult välistoodangust. Näiteks ligi 80 protsenti naftasaadustest, mida Jaapan 1940. aastal kasutas, oli imporditud Ühendriikidest. See pani jaapanlased raskesse seisu.

Tokyo lootis, et sõda kahel ookeanil sunnib Ameerika Ühendriikide presidenti Franklin D. Roosevelti siiski kompromissile. Seetõttu otsustasid jaapanlased riskida ja võtsid Ühendriikide suhtes veelgi agressiivsema diplomaatilise hoiaku.

1941. aasta augustist novembrini püütigi Jaapani initsiatiivil leida poliitilist lahendust, samal ajal koostati aga sõjaplaani. Diplomaatilist lahendust ei sündinud, sest mõlema poole nõudmised olid liiga kõrged.

Kuigi sõda ei tahtnud kumbki riik ning eesmärke sooviti saavutada ilma sõjata, osutus konflikt vältimatuks. Jaapani ees oli sunnitud valik: kas tunnistada kaotust ning nõustuda USA esitatud nõudmistega või kaitsta end sõjaliselt.

Jaapani peaminister Fumimaro Konoye, kes juhtis kõnelusi ameeriklastega kokkuleppe saavutamiseks, jäi aga alla sõda pooldanud riigi armeejuhtkonna soovidele ning astus tagasi. Tema järeltulija kindral Hideki Tojo surus sõja suhtes konservatiivsemalt meelestatud ministrid valitsusest välja. Nagu märgib Roger Parkinson oma raamatus «Attack on Pearl Harbour», siis surve sõja alustamiseks laienes sõjaringkonnast ka poliitilisse sfääri.

1. novembril toimetas Jaapani laev Taiyo Maru Hawaiilt kodumaale sinna lõksu jäänud jaapanlased. Ühtlasi kogusid jaapanlased rünnaku korraldamiseks vajalikku infot ilmaolude kohta. Ameeriklased ei avastanud midagi kahtlast.

Tokyo sai luureinfot ka katteks Jaapani konsulaadis sekretäriametit pidanud spioonilt Takeo Yoshikawalt, kes saatis kodumaale näiteks infot laevastiku paiknemise kohta Pearl Harboris. Yoshikawa suutis Ühendriikide vastuluure üle kavaldada ning temalt saadud info põhjal viidi rünnak läbi pühapäeval – just sel päeval viibis sadamas tema sõnul kõige rohkem aluseid.

26. novembri varahommikul asus 32 laevast koosnev jaapanlaste flotill ameeriklastele märkamatult Hitokappu lahest Kuriilidel teele Vaikse ookeani poole. Ameeriklased panid tähele vaid Jaapani lennukikandjate kadumist, kuid ei teadnud nende asukohta. Jaapanlastel õnnestus ameeriklaste tähelepanu kõrvale juhtida sellega, et osa laevu saadeti lõuna poole.

Ameeriklased olid segaduses, kuid katsed jaapanlaste plaane paljastada polnud edukad. 6. detsembril olevat Roosevelt öelnud oma kuulsad sõnad: «See tähendab sõda!» Ta ei eksinud, kuid ameeriklased ei teadnud kuni rünnaku alguseni, kus jaapanlased neid ründavad. Keerulises diplomaatilises, sõjalises ja poliitilises masinavärgis oli oluline krüptograafiline info märkamata jäänud.

7. detsembril kahes laines toimunud jaapanlaste rünnak tuli ameeriklastele täiesti ootamatult. Ainuüksi lahingulaeva Arizona uputamine nõudis üle 1100 inimelu. Kokku nõudis poolteist tundi väldanud rünnak 2403 ameeriklase elu, Jaapan kaotas vaid üle poolesaja mehe.

Ühendriigid olid üllatusrünnaku vastu kaitsmata. 1941. aasta mais kirjutas kindral George Marshall, kes oli Ameerika presidendi üks peamisi sõjanõunikke, et Pearl Harbor on vaenlasele peaaegu võimatu sihtmärk, kuigi varasemad õppused olid näidanud sadama haavatavust.

Valearvestused saidki ameeriklastele 7. detsembril saatuslikuks. Ka alahindasid ameeriklased Jaapani sõjalist võimekust ja kavalust.

Mitmed vandenõuteoreetikud usuvad, et Ühendriikide juhid olid rünnakust Pearl Harborile teadlikud, kuid ei teinud samme rünnaku vältimiseks, kuna soovisid sõtta astuda. Näiteks on vandenõusse uskujad viidanud, et rünnaku ajal polnud sadamas ühtegi USA lennukikandjat, mis olevat sealt enne teadlikult minema viidud.

Ambrose ja Brinkley sääraseid väiteid ei usu, pidades neid müüdiks, mis on visa kaduma. «Washington hoiatas sõjaväge Hawaiil korduvalt, et vaenutegevuse puhkemine on möödapääsmatu,» kirjutavad nad. «Pearl Harbori kohta ei tehtud ühtegi erihoiatust, sest keegi ei suutnud ette kujutada, et Jaapan on selliseks julgeks haaranguks võimeline. MAGIC (USA krüpotoloogia programm – toim) ei aidanud, sest jaapanlaste laevastiku raadioside vaikis.»

Ka juhivad nad tähelepanu sellele, et avalik arvamus pooldas Ühendriikides nagunii sõttaastumist. «Jaapanis oli sõjavägi see, kes avaldas hoolimata tsiviilelanike protestidele survet tegutsemiseks, kuid Ameerikas oli olukord vastupidine,» kirjutavad Ambrose ja Brinkley.

Päev pärast rünnakut kuulutasid Ühendriigid ja Suurbritannia Jaapanile sõja, kuid rünnaku tagajärjel oli Ühendriikide laevastik võrdluses Jaapani mereväega sattunud Vaiksel ookeanil suurde vähemusse.

Kui varem plaanisid Ühendriigid kogu jõu koondamist sõjaks Saksamaa vastu, siis nüüd tuli teha plaanides muudatusi. 11. detsembril kuulutas Hitler Ameerika Ühendriikidele sõja, kuigi kolmikpakti tingimused seda otseselt ei nõudnud. Osa ajaloolasi peab seda Venemaale tungimise kõrval Hitleri saatuslikuks veaks, mis kallutas sõjatulemuse tema kahjuks.

Pärast Pearl Harborit jõudsid jaapanlased Vaikse ookeani piirkonnas saavutada ridamisi lihtsaid võite ning neil oli ambitsioonikas plaan purustada Ühendriikide Vaikse ookeani laevastik täielikult ja vallutada ka Hawaii saared.

Ühendriigid tulid aga raskest sõjalisest olukorrast välja. Midway lahingus saavutasid ameeriklased tähtsa võidu, kuigi Jaapani laevastik oli 1942. aastal nende omast märkimisväärselt suurem. See oli Vaikse ookeani lahingutes pöördeline võit ning jõudude vahekord kaldus üha enam Ühendriikide kasuks.

Tuumapomm sundis Jaapani lõpuks alistuma. Seejuures peab osa ajaloolasi Pearl Harboris saadud alandavat kaotust põhjuseks, miks Ühendriigid otsustasid kasutada tuumapommi.

Admiral Yamamoto, keda ameeriklased pidasid Pearl Harbori häbi eest peasüüdlaseks, tapeti riskantse rünnaku käigus, kui ameeriklased tema lennuk vaenlase territooriumil Saalomoni saarte piirkonnas 1943. aasta aprillis alla tulistasid. Yamamoto surmaga lõppenud operatsioon kandis sümboolset nime «Kättemaks».

Tagasi üles