Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Berliin on ikka veel abivalmis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaks naist tänavu Berliinis korraldatud pagulaste töömessil. | FOTO: Fabrizio Bensch / Reuters / Scanpix

Abikaasad Alen ja Nessrin elavad juba pea kaks aastat Berliinis, nad räägivad väga head inglise keelt, on mõlemad kõrgharidusega. Nende saksa keel on juba päris hea ja nad valmistuvad eksamiteks, et minna tööle.

«Meie kaasmaalastest räägitakse siin palju, aga kui me saksa keele kursusel ringi vaatame, siis meie, süürlaste grupp on kõige väiksem,» ütlevad nad. Pahandusi kartvad kaasad eelistavad, et neist kirjutataks vaid eesnime pidi.

Süüriast tuli neil lahkuda, sest mõlemad olid kaotanud töö, suurperele kuuluv kauplus ei suutnud raskel ajal toita ära kahte perekonda. Tütarde kooli viimine tähendas igapäevast surmaohtu. Osa sugulasi ravib haiglas kuulihaavu, osa on tapetud, osa kaotanud lapsed. Kui vähegi võimalik, tuleb praegu lahkuda, ütlevad nad – esmajärjekorras laste tuleviku pärast.

Tütred on koolis juba omaks võetud, Aleni ja Nessrini sisseelamisprobleemid on suuremad. «Me oleme harjunud, et ümber on alati suur pere. Kui meil on puhkus, istume ühiselt sööma ja kohvi jooma, ajame juttu, vahetame muljeid. Berliinis jääd sa üksi niipea, kui on vaba päev, berliinlased sõidavad lõõgastuma linnast välja. See ei ole meie maailm.»

Istume Berliini kevadise päikese käes ja vaatame keerulise aja headele külgedele. Mõlemad rõhutavad, et Saksamaal kohtasid nad midagi, mida Süürias ei ole – vabatahtlikku pühendumist teistele. Siin on sellel pikk traditsioon.

Nii sattus nende ellu Brigitte Stange. Ta alustas organisatsioonist nimega «Welcome to Germany» («Tere tulemast Saksamaale»). Inimesel, kes on töötanud mitmel mandril, jätkus aga rohkem jõudu ja energiat, kui nõudis üksnes söögi ja riiete jagamine. Sealt liikus ta edasi ühingusse Singa, mille eesmärk on tuua haritud ja ambitsioonikad põgenikud kiirelt tööle, kokku inimestega, kes tegelevad just selle valdkonnaga, milles nad kodus on.

Esimene Singa loodi 2012. aastal Pariisis. Nimi tähendab Kongos räägitavad lingala keeles «ühendus». Tegu on mentoriprogrammiga, mis koosneb keele- ja kultuurikavast, pakutakse isegi joogakursusi, mis peavad aitama võõrsil stressi maandada. Mentorid aitavad bürokraatiast läbi närida ning kui kellelgi on hea idee projekti alustamiseks, aitavad nad selle võimalusi välja selgitada ja võrgustikku luua. Ning nad aitavad tulijatel paremini mõista saksa inimest.

«Me ei saa aru, kas sakslased naeratavad sellepärast, et neil on lõbus, või sellepärast, et nad on viisakad. Meie ei saa nende näoilmest kohe kuidagi aru,» tunnistab süüria paar.

Stange naerab selle peale, sest tema ise on samasuguste probleemidega kokku puutunud Aasias, kus inimeste näol on naeratus, aga mis selle taga on, jääb saladusse. Nii saavad nad jagada kogemusi ja avastada, et sakslasigi on väga mitmesuguseid.

Nessrin kohtus linna peal väga sõbraliku tumedanahalise naisega. Kui ta küsis, milliselt maalt tema on tulnud, selgus, et too on sünnist saati sakslane. «See oli tohutu üllatus, meie arvasime, et ta on üks meist,» räägib naine.

Berliin oli 1970.–1980. aastatel tõeline multikultuuriline linn, meenutab Stange. Tunti suurt rõõmu sellest, et siin leidus inimesi mitmelt maalt, kes pidasid eksootilisi restorane, igal pool võis kuulda eri rahvaste muusikat. Seejuures unustati, et teiste kultuuridega käivad kaasas teistsugused probleemid.

2015. aasta rändekriis tõi kaasa äratundmise, et vaated kultuurile, töötamisele, kooselule võivad märkimisväärselt erineda – mis tekitab kõhedust. Berliinile omane solidaarsus hakkab kaduma, ütleb Stange.

Abivalmidus on aga säilinud. Alen ja Nessrin on selle üle rõõmsad, sest kogemused kaasmaalastega Saksamaal on tekitanud ka mõistmatust. Kui Nessrin pakkus põgenikekeskuses vabatahtlikult abi neile, kes ei oska ei inglise ega saksa keelt, sai ta vastuseks, et tema abi ei soovita. Süüriast pärit kaasmaalane oli teatanud põhjuseks, et abipakkuja on naine, kristlane ja katmata.

Kui keegi abi vajab, ütleb Nessrin end hea meelega aitavat. Ent lihtsalt niisama heast peast pakkuma ta enam ei lähe.

Paar leiab, et nemad, kes nad tulevad ära oma maalt, peavad alustama täiesti algusest, ei tohi kaasa tuua oma probleeme, kui tahavad üles ehitada uut elu. Kuid nii lihtne see pole: põgenikekeskustes ja keelekursustel tekib sageli arusaamatusi nende vahel, kes on küll uueks koduks valinud Berliini, ent ei soovi kohaneda uue mõttemaailma ja elustiiliga, vaid pöörduvad tagasi tuhat aastat vana religiooni poole.

Saksamaal olles on Alen ja Nessrin võtnud tavaks valmistada kodus süüria toite. Ühe söömaaja ettevalmistamine võtab vähemalt kolm tundi, see ei ole kerge, aga aitab igatsuse vastu ning seob sünnimaa ja suure perega.

Üks probleem on Alenil ja Nessrinil südamel: saksa inimene on muutunud kartlikuks. 2015. aastal ületati ehk taluvuse piir, tuli korraga nii palju põgenikke, tekkis palju arusaamatusi. «Me saame sellest hirmust aru, aga sellest tuleb rääkida, probleemid tuleb lauale tuua, et üksteist paremini mõista. Tuleb tegeleda selle päris eluga, mida me ühiselt elame,» leiavad nad.

Möödume ühe linnaosa islami kultuurikeskusest. Kõigil akendel on saksakeelsed plakatid väljavõtetega koraanist. Ühel on kirjas: «Parimad meie seas on need, kes oskavad teistesse hästi suhtuda.» Me loeme selle läbi, noogutame ja naeratame üksteisele. Kindlasti on selles naeratuses lootus.

Tagasi üles