«See on minu töö, teie saate seda teha siis, kui ma olen kuue jala sügavusel,» meenutab Briege Voyle oma ema Joan Connolly sõnu, millega too lükkas tagasi laste pakkumised abistada kodutöödes. Päev, mil ema hauda lasti ning tema šokis abikaasa ja kaheksa last pidid omal käel hakkama saama, tuli ootamatult kiiresti. Kuigi nüüd juba ise mitmekordne vanaema, ütleb Voyle oma ema kohta ikka veel «emme».
1971. aasta 9. augusti õhtul vaatasid 14-aastane Briege ja tema õde Lääne-Belfastis Springfield Parkis, kuidas poisid loopisid kividega Briti sõdurite kasarmut. Tüdrukuid otsima tulnud ema andis neile käsu koju tulla. «Lojalistid teid ei tulista, küll aga sõjaväelased, kui te siia jääte,» olnud ta resoluutne.
Sündmused arenesid aga kiirelt. Tüdrukud kaotasid ema silmist ega pääsenud kohe ka koju. Kui nad sinna lõpuks jõudsid, ema polnud. Ta oli kadunud ka hommikul.
Üks vendadest soovitas isal helistada haiglasse, et ehk on ema viga saanud. Isa läks helistama ja tagasi tulles vajas tuge. Ta oli küsinud, ega sinna ole toodud punaste juustega naist. «Öeldi, et haiglas on vaid üks punaste juustega naine ja tema lebab surnukuuris,» ütleb Voyle.
Suure osa infost sündmuste kohta, mis juhtusid pärast ema silmist kaotamist, on Voyle saanud pärast 1998. aasta suvel Belfastis peetud konverentsi, kuhu tulid kokku Ballymurphy veresaunas hukkunute lähedased. «Inimesed hakkasid püsti tõusma ja ütlema, et nende lähedased olid seal,» meenutab ta. «Minu vend tõusis ja ütles, et mu emme oli seal.»
«Me hakkasime selle naabruskonna inimestelt uurima, mida nad mäletavad. See oli uskumatu: mehed ja naised seisid ustel ning rääkisid nuttes lugusid, mida nad kunagi enne avalikult rääkinud polnud,» meenutab Voyle.
«Sõdurid tulid kasarmust välja ja hakkasid tulistama. Rahvas jooksis varju,» kirjeldab Voyle kuuldu põhjal 1971. aastal juhtunut. «Noel Philipsi nimeline noor mees jooksis üle platsi ja armee tulistas teda jalga. Ta karjus, et on pihta saanud, ja palus abi.»
«Minu emme läks tema juurde, et vaadata, kas saab teda aidata. Esimene lask tabas teda näkku, rebis ära osa ta näost, ta kaotas nägemise ega suutnud varjuda,» jätkab Voyle.
Valge lipp ei päästnud
«Lahkamisraporti järgi tulistati mu ema vähemalt neli korda. Üks või enam korda näkku, lisaks õlga, kätte ja reide,» jutustab Voyle. Talle appi läinud 12 lapse isa Joseph Murphy sai Briti sõdureilt 14 kuuli.
Kuulnud kokkupõrgetest, helistas naabruses asuva kiriku preester Hugh Mullan kasarmusse ja ütles, et läheb haavatutele toeks. Vigastatud Philipsile viimseid sakramente andma läinud preester oli ametirüüs ja lehvitas valget rätti. Koos temaga läks Frank Quinn – vaid paari nädala eest sinna kolinud 19-aastane mees, kelle abikaasa ootas teist last. Briti dessantväelaste surmavad kuulid tabasid neidki, nagu ka sündmuspaigas viibinud 13 lapse isa Daniel Teggartit.
Mingil hetkel vedasid sõdurid vigastatud oma kasarmusse. Voyle’i ema arvati olevat surnud ja jäeti maha. «Arst, kes teda lahkas, ütles, et ükski mu emmet tabanud laskudest polnud surmav. Ta suri verekaotusse. Teda tulistati kella 20–20.30 vahel ja ta võis elus olla kuni kella 23ni õhtul,» ütleb naine.
Voyle’i sõnul jätkusid õudused ka kasarmutesse lohistatud vigastatute jaoks – seal hakkasid Briti sõdurid neid peksma. «Murphy ei surnud kuulihaavadesse – ta suri peksmisse, mille tagajärjel ütlesid üles tema neerud ja maks,» jutustab ta. «Ta elas veel 13 päeva ja sai rääkida oma naisele peksust ja muust, mida Briti sõdurid temaga tegid.»
Sama veresauna ohvriteks loetakse veel 10. ja 11. augustil Whiterock Roadil eri kohtades tapetud Edward Dohertyt, John Lavertyt ja Joseph Corri.
Samuti 11. augustil saadud haavadesse surnud John McKerri kohta ütleb Wikipedia artikkel, et tema tapsid katoliku kiriku ees tundmatud ründajad. Kohalikel on sündmustest märksa teistsugune versioon. «McKerr töötas seal ühe uue kabeli lõppviimistluse kallal,» räägib Voyle. «Üks poiss Falls Roadilt oli uppunud basseini ja toimusid tema matused. McKerr lasi matuselised kabelisse, kõndis ise tänaval edasi-tagasi ja tegi suitsu. Üks mustanahaline sõdur tulistas teda pähe.»
Viimase ohvri Paddy McCarthy jaoks kuuli ei kulunud. Ta sattus vastakuti Briti sõduritega, kellest üks pani laskemoonata relva mehe suule ja vajutas päästikule. McCarthy sai südameataki ja suri.
Nagu ütleb siiani väga tüüpilises Belfasti katoliiklaste piirkonnas – Falls Roadi kõrvaltänaval ja Püha Peetruse katedraali naabruses – elav Voyle, teatasid Briti armee ja järgmise päeva lehed põhimõtteliselt, et tegu oli IRA võitlejatega. «Emme surmale järgnenud kuudel korraldasid Briti sõdurid meie koju reide ja hüüdsid tänaval järele, kus teie ema on,» kirjeldab ta. «Nii hoiti kogukond maadligi, ja see töötas.»
Kõigist said terroristid
Connolly perekonnale jättis juhtunu aastakümneid hiljemgi tunda andva pitseri. Tema kaheksast lapsest elas toona veel kodus kuus – kaks poissi ja neli tüdrukut, neist noorim oli vaid kolmeaastane. «Minu isa vajus lihtsalt leina all kokku,» ütleb Voyle, tunnistades, et alles täiskasvanuna sai ta aru, miks tema isa nende eest enam korralikult hoolitseda ei suutnud.
Ta ise suutis koolis käia vaid paar nädalat pärast seda, siis aga – napilt 15-aastaselt – lõpetas isa teadmata haridustee. Ema surma hetkel 17-aastase venna Bobi kohta ütleb Voyle ausalt, et temast sai alkohoolik.
Vahepeal suutis vend, kes perekonda ema surma asjaolusid uurima ärgitas, joomisse seitsmeaastase pausi teha. Uurimise edenemine ajas Bobi aga uuesti jooma. «Tema lapsed leidsid ta kodust toolist surnuna, kui ta oli vaid 50 aastat vana,» nendib naine.
«Ma mõtlen, et emme vaatas taevast alla tema peale ja mõistis, et ta ei suuda seda enam kannatada, ja kutsus ta üles enda juurde,» usub Voyle. «Ta leinas nii kohutavalt. Iga 9. augusti õhtul viis ta roose kohta, kus ema tapeti, ja kui ta nägi, et roosid on läinud, viis ta sinna uued.»
Nüüd avaldab Voyle imestust, kuidas võis omaaegne kohtunik aktsepteerida sõdurite tunnistusi. Ühe jutu järgi tulistanud ainus Ballymurphys surma saanud naine teda püstolist. Teise väitel täristas 50-aastane koduperenaine automaadist. Kolmanda sõnul istus keset platsi ja lasi kuulipildujast.
Oma tüdrukuid koju kutsuma tulnud Connollyl oli tol päeval seljas ilus erepunane kleit, erksavärviline mantel ja jalas sandaalid. Asjaolu, et ei leitud ei püstolit, automaati ega kuulipildujat, mida Connolly väidetavalt kasutas, on vaid üks vastuolu, millele tema tütar osutab.
Nii nagu paljud teised toonased Belfasti neiud oli ka Connolly vanim tütar abiellunud Briti sõduriga. Vaid kuus nädalat enne surma olid võimud andnud Connollyle loa minna Briti sõjaväelinnakusse tütre peret vaatama. «Nad ütlevad, et IRA oli tugev, aga ma ei usu, et isegi nemad suutnuks kedagi kuue nädalaga võitlejaks koolitada,» arutleb Voyle.
Ei Voyle ega ükski teine nende pere liige pole kunagi vabariiklike rühmitustega seotud olnud. «Me tahame uurimist, miks need inimesed tapeti ja miks nende tapmise asjaolusid varjati, tunnistust, et nad olid süütud, ja avalikku vabandust,» põhjendab ta, miks nõuavad Ballymurphys hukkunute perekonnad praegu 1971. aastal toimunud veretöö uurimist.
«Ma ei taha, et mõni mu lapselaps kusagilt ehmatusega avastaks: «Mu jumal, ma ei teadnud, et mu vanavanaema kuulus IRAsse ja tulistas sõdureid!»,» sõnab Voyle.
Operatsioon «Demetrius»
• Mõnikord ka Belfasti veriseks pühapäevaks kutsutav Ballymurphy veresaun sai alguse Briti dessantväelaste 1971. aasta 9.–10. augustil Põhja-Iirimaal toimunud operatsioonist «Demetrius», mille eesmärk oli vahistada vabariiklikke võitlejaid.
• 20st neli päeva kestnud vägivalla käigus surma saanud inimesest kaks olid vabariikliku terroriorganisatsiooni PIRA võitlejad, kaks Briti sõdurid.
• Nagu hiljem selgus, olid vigaste luureandmete tõttu paljud neist kohtuorderita vahistatud ja kohtuotsuseta kinni peetud 342 inimesest lihtsalt katoliiklased, kel polnud mingeid sidemeid vabariiklike võitlejatega.
• 1976. aastal leidis Euroopa Inimõiguste Komisjon, et kinnipeetuid oli piinatud. 1978. aastal andis Euroopa inimõiguste Kohus hinnangu, et kuigi Briti võimud kasutasid kinnipeetute kallal ebainimlikke ja alandavaid võtteid – muu seas näiteks näljutamist, joogivee ja uneta jätmist –, ei saa neid siiski piinamiseks klassifitseerida.
• Sama dessantväelaste rügement avas pool aastat hiljem tule meeleavaldajate pihta teises Põhja-Iiri linnas– seda 14 relvitu ohvriga sündmust tuntakse Derry verise pühapäevana.