Kui naabri koer sai suurtükitule mürsikillust surma, oli Oksana Vassiljeval selge, et nüüd on aeg Slovjanskist lahkuda.
WSJ: tuhanded ukrainlased pagevad Venemaale ebakindlasse tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vassiljeva oli parajasti oma Kominterni tänaval asuva kodu köögis, kui naabruskonnas hakkas lahing. Ta karjus lastele, et nood jookseks majast välja ning toimetas nad seejärel keldrisse.
Kui nad päevavalgusesse tagasi jõudsid, oli naabri kodu pihta saanud. Liivakarva koera laip vedeles purustatud metallaia rusude kõrval.
Vassiljeva istus evakuatsioonibussi ja põgenes Venemaale.
«Ma ei kavatse tagasi minna. See linn on surnud,» sõnas 36-aastane naine ajalehele Wall Street Journal. Praegu elab ta Aasovi mere kaldal põgenikele sobivaks kohandatud suvelaagri ühes toakeses koos tütre ja emaga.
Vassiljeva on üks kümnetest tuhandetest inimestest, kes on viimase kahe ja poole kuu jooksul põgenenud Donetskist ja Luganskist Venemaale. Hirm, võõrandumus, nördimus – paljud põgenenud tunnevad just neid tundeid. Kartus uuestialustamise ees on küll suur, kuid muud varianti pole.
ÜRO andmete kohaselt on selle aasta algusest saadik Venemaale põgenenud 110 000 ukrainlast. Veel 54 000 on kodud maha jätnud ja mujale Ukrainasse kolinud.
Need, kes Venemaale on pidanud põgenema, on tuntavalt vimma täis ja isegi kui Kiievi võimud suudavad praegu separatistide käes olevad alad tagasi saada, on ühiskond ikkagi lõhestunud.
Ukraina võimud on süüdistanud Vene poolt selles, et Moskva on põgenike arvu kunstlikult paisutanud. Möödunud kuul kõlas föderatsiooninõukogu spiikri suust arv, mis oli ÜRO hinnangust neli korda suurem. Vene ametnikud on omakorda kritiseerinud Ukrainat ja selle lääneliitlasi selle eest, et nad ignoreerivad humanitaarkriisi, milles Moskva teatel on süüdi Ukraina armee.
Piiriäärne Rostovi oblast on pidanud kõige rohkem Ukraina põgenikke vastu võtma. Kohaliku hädaolukordade ministeeriumi teatel on oblastis 26. juuni seisuga registreeritud seal 15 802 Ukraina põgenikku, kellest üle 6000 on lapsed. Lisaks on seal palju registreerimata ukrainlasi.
Enamik Ukrainast lahkunud inimesi elab sõprade, tuttavate ja sugulaste juures, kuid üle 36000 inimese saab peavarju ka riigi poolt pakutavates ulualustes nagu ülikoolide suveks tühjaks jäänud ühiselamud ja ka suvelaagrid. Vassiljeva elab näiteks Dmitraidovka suvelaagris.
Paljud suveks sobivad hooned talvitumiseks ei kõlba. Siis peavad põgenikud mujale kolima. Aga kuhu, seda nad ei tea.
Ukraina kodanikud võivad tegelikult viibida Vene Föderatsioonis korraga 90 päeva. Moskva on teatanud kavast seda tingimust muuta, kuid muutmise tingimuste üle käib veel arutelu. Venemaale saabunud inimeste suurim mure töö leidmise kõrval on laste koolikohad. Vene ametnikud saadavad riiki saabunud ukrainlasi juba ka mujale piirkondadesse, ka rahutusse Põhja-Kaukaasiasse.
Paljud Ukraina põgenikud ei loodagi, et nende kodulinnad saavad kunagi tagasi endise ilme.
«Kui see üldse võimalik on, ei kujuta ma ette, palju aastaid see võtab,» sõnas Vassiljeva Slovjanski kohta, kus ta oli enne põgenemist kogu elu elanud. Tema kavatseb võtta kaasa oma ema ning 14- ja kuueaastase tütre ning alustada kuskil Venemaal uut elus. Kus – seda ta ei tea.
Kuu aja eest valis ta kodus noorema tütre jaoks esimese klassi alguse jaoks riideid välja ning plaanid vanema lapse ülikooliteed. Nüüd on ta tänulik vaid voodi, vee ja töötava kloseti eest.